Jahinaine käis Aafrikas safarijahil

Jahinaine käis Aafrikas safarijahil

1541
Foto: erakogu


Sellel kevadel oli MTÜ Eesti Jahinaised liikmel Juulia Jürgensil võimalus reisida Lõuna-Aafrika Vabariiki ja võtta osa safarijahist.

Üheksaliikmeline jahiseltskond startis 18.04.2017 LAV-i suunas, et kogeda midagi täiesti erakordset ja pidada ekstreemset jahti selle sõna otseses mõttes. Järgnevalt räägib Juulia oma jahikogemusest lähemalt.

Seitsme jahipäeva jooksul sai näha selliseid loomi vabas looduses, keda olen siiani vaikselt loomaaias piilumas käinud. Jahipäevad olid väga pikad ja elamusterohked. Kell kuus hommikul oli äratus ja tagasi farmi jõudsime õhtul seitsme-kaheksa paiku. Vaatamata pikkadele jahipäevadele, olid naeratused kõikidel näol ja õhtud möödusid jahijutte pajatades ning kuuldut-nähtut jagades.

Esimene loom, keda mul õnnestus küttida oli impala. Pool päeva sai hiilitud ja põõsaste ning kaktuste taga ennast varjatud, et ligi saada just sellele õigele loomale. Trofeejahti peetakse üldjuhul vanematele loomadele, kes on oma elu ära elanud ning kelle trofee läheb kütile ja liha kohalikele. Oma esimesest impalast, kelle koos jäägriga olime suutnud suuremast karjast eristada, suutsin 250m pealt mööda lasta.

Esimene loom ja mööda?? Võite ette kujutada sel hetkel peas valitsevaid mõtteid ja enesetunnet. Sõbralik õlale patsutus jäägri poolt sõnadega: “Parem mööda, kui haavatud” andis enesekindlust juurde. Jahikaaslase soovitusel võtsin selga tõsisema püssi 300 Win Mag ja uus katse võis alata. Mäejalamilt suutsime 153m lähedusse hiilida järgmisele loomale ja toelt kindel lask tõi jahiõnne.

Järgmisel päeval naeratas taaskord jahiõnn ja loojuva päikese taustal õnnestus tabada must hüpikgasell. Sealne loodus ja mäestikud, kus peab pidevalt turnima, annavad kogu jahile väga palju juurde. Paar esimest jahipäeva oli autoga sõites ja aknast toimuvat jälgides väga keeruline eristada loomi ja üleüldse näha neid. Maastiku ja loomade värvid võrreldes meie metsade ning ulukitega on hoopis teistsugused. Silm hakkas seletama ja loomi märkama alles kolmandal jahipäeval.

Enda jahistaaži kõige kaugema lasu tegin just Aafrikas tabades 266m kaugusel seisvat Blesboki. Üks täpne lask ja loom astus mäest alla kaks-kolm sammu ja külili ta oligi. Uhkusega võin öelda, et kõik kolm kütitud looma kukkusid hetkega. Ju siis oli jahijumalanna Diana sellel hetkel minuga või tegi suurema töö ära täpne püss ja algaja õnn.

Jahinaine Juulia