Jahimehed: me ei suuda enam ühiskonnale seletada, et elu ja surm käivad...

Jahimehed: me ei suuda enam ühiskonnale seletada, et elu ja surm käivad looduses koos

2762
Foto: Tanel Murd

Eesti Jahimeeste Seltsi president Margus Puust ütles Maalehele, et kuni Eesti metsades elavad päris ulukid, tuleb meie jahimeestel päriselt valdkonnaga tegelda, ning seda ka ajal, mil ühiskond eelistab pehmeid väärtusi.

Margus Puust andis EJS-i 50. tegevusaasta juubeli raames Maalehele pika intervjuu, kus arutles aktuaalsete jahiteemade ja probleemide üle. 

Alustame kõige kuumemast teemast. Kui varem räägiti linnujahist natuke aega sügiseti, siis nüüdseks on sellest saanud iganädalane uudisvoo osa. Ühed nõuavad sealjuures jahi lõpetamist, teised hoogustamist. Kuidas selleni jõudsime?

Teema läks teravaks, kui meedias avaldati üksikud turismijahil tehtud fotod, meie enda jahimeeste küttimistegevust see ei puuduta. Tuleb arvestada, et Euroopa Liidu piirid on avatud ning inimeste, teenuste ja kaupade liikumine vaba. Kuigi siin on küsimus jahiturismis, mitte üldiselt linnujahis, ei saa piire kinni panna ka jahimeestele.

Varem on olnud probleem ka elektrooniliste peibutusvahendite kasutamine. Kuidas tänavu?

Järelevalve just turismijahis on muutunud palju tõhusamaks, tänavu on olnud varasemaga võrreldes hulga vähem rikkumisi. Elektrooniliste peibutusvahendite kasutajaid pole üldse tabatud.

Vajadusest linnujahis kord luua saadakse väga hästi aru, samuti sellest, et meie jaoks on linnujahi puhul kõige tähtsam hea tava ja eetika järgimine. Kes seda ei tee, see siin jahti pidada ei saa.

Muide, kütitud isendite arv ei ole suurenenud, pigem isegi vähenenud. Eestis kütitakse 12 000–15 000 veelindu aastas. Hallhaneliste ja valgepõskede arvukus on pigem kasvanud, mitte kahanenud. Näiteks Soomes kütitakse aastas 400 000–600 000 veelindu.

Jahimehed kurdavad, et RMK on nendega liiga karm, kui põd­rad noorendikke nahka pistavad. Pisut liialdades on see hoopis jäägrite süü, kui tulevikus küllalt metsa pole?

Jahimeeste selts on pidevalt püüdnud leida tasakaalu, et metsa saaks kasvatada. Paratamatult, kui on isegi ainult üks põder metsas, siis ka tema teeb kahju, haab ja okaspuunoorendikud on ju tema söögilaud.

Põder ise on selgelt meie looduse ja rahvusliku jahinduse uhkus.

Jahimehe ülesanne on olla rahukohtunik, et kahjustused ei läheks suureks ja me ei paneks populatsiooni ohtu. Märtsis-aprillis tahab põder eriti noorendikesse minna, aga küttida me teda sel ajal ei saa. Ja nii palju neid küttida ka mitte, et põdrad kevaditi sinna ei satuks. Oleme RMKga heas dialoogis olnud ja püüdnud lahendusi leida. Sellel hooajal leppisime kokku lehtpuukahjude leevendamise osas.

Eelmisel hooajal kütiti rekordiliselt üle 7000 põdra ning tänavune küttimissoovitus on veel suurem. Kas seda paljuvõitu pole?

Põtrade küttimise mahud on kindlasti üle pingutatud. Isaspõdrad viskavad praegu juba sarvi maha, ja see on taunitav, et neid praegu kütime, sest me ei saa sarvede järgi hinnata nende vanust ja seisundit.

Põdrad on tänavu ka rohkem rabades, nad pole oma tavalistesse elupaikadesse tulnud ning see on jahil hoogu maha võtnud.

Küttimismahuga oleme kriitilisele piirile väga lähedal. Põdra populatsioon taastub raskesti, seal järske kannapöördeid teha ei tohi. Järgmisel hooajal peame tegema otsuseid, tulenevalt otseselt nende arvukusest, sest kaks-kolm hooaega järjest põder sellist jahti ei kannata.

Süüdistus, et jahimehed tahavad küttida suurte sarvedega trofeeloomi …

… ei pea paika. Jahimehed on palju õppinud ning peavad küttides soolisest ja vanuselisest osakaalust kinni.

Jõuame uue teemani. Ühis­kon­na suhtumine jahti on aeg-ajalt üsna hukkamõistev. Kui palju tajute, et jahipidamine hakkab inimestele võõraks jääma?

Soomlased ütlevad, et neil on Helsingi regioonis Keha III sisepiiris olev elanikkond, kes sealt väga harva välja tuleb. Ka meie peame tõdema, et linnastumine annab tunda. Looduskaamerad on küll väga toredad, aga need loovad inimestele loodusest illusoorse pildi, tegelikkuses eemaldutakse loodusest üha rohkem.

Nn trofeefotod, kus jahimees seisab lindude keskel, tekitavad vastukaja ja jahimehed peavadki rohkem tagamaid selgitama. Meie poolt vaadates on jahimees saanud tänapäeva maailmas sillaks, kes ühendab looduslähedast ja linnalikku vaadet, ning see ongi jahimeestele üks olulisemaid ülesandeid.

Ka meie käime jõudumööda koolides ja võtame ette loodushariduslikke projekte, et loodusega kooskõlas olevat elu lähemale tuua.

Mis juhtuks, kui lõpetaksime jahipidamise üldse?

Mina sellises Eestis elada ei tahaks, kus jahti üldse poleks.

Mis saab metsaomanikest, põllumeestest, autojuhtidest? Kui me tahame, et uluk metsas liiguks ja me oleme ühel hetkel juba sekkunud, siis nüüd pole võimalustki, et me seda enam ei reguleeriks.

Jahipidamine praeguses Eestis on täiesti vältimatu. Kui loota, et sõraliste juurdekasvu reguleeriks hundid ja ilvesed ning laseme neil lihtsalt tegutseda, tuleb kohe miljon muud probleemi. Selles süsteemis on kõik omavahel nii tihedas suhtes, ma ei kujuta ette, et inimest saaks kuidagi vahelt ära võtta.

Loe lähemalt SIIT.