Hundirünnaku põhjuseks võib olla konkurents elupaigale

Hundirünnaku põhjuseks võib olla konkurents elupaigale

713
Foto: erakogu

Kümmekond aastat tagasi juhtus Lääne-Virumaal erakordne lugu – pooleteise aastaga murdsid seal hundid umbes 60 koera. Teist nii ekstreemset näidet Eestist keskkonnaagentuuri eluslooduseosakonna peaspetsialist Marko Kübarsepp tuua ei oska. Koletust loost hoolimata kinnitab mees, et hundid ei ole verejanulised koletised.

2004. ja 2005. aasta paiku murdsid hundid Lääne-Virumaal Laekvere, Simuna, Käru ja Salla kandis maha ligi 60 koera. Ühel hetkel muutus see juba nii tavaliseks, et järjekordse koera kadumine ei tulnud enam jutukski ning paljud ei andnudki sellest teada. „Mõnes majapidamises oli isegi kaks või kolm koera erinevatel hetkedel maha murtud,“ rääkis toonaste juhtumitega töötanud Kübarsepp Postimehele.

Mõistagi ringles sel ajal ajakirjanduses nende juhtumite kohta spekulatsioone ja kuulujutte. Küll räägiti sellest, et koeri murrab hundi ja koera ristand ning mõnes teises artiklis kirjutati tavapärasest suuremast hundikarjast. Kuid Kübrasepp lükkas mõlemad väited ümber. „Nad olid puhtatõulised hundid, selles ei olnud küsimust“.


Huntidele peeti jahti, mõned neist kütiti, kuid koeramurdmised läksid edasi. Suureks probleemiks oli toona nö must maa, mis tegi jälgede ajamise väga keeruliseks. Igavesti selline olukord mõistagi kesta ei saanud ja mõne aja möödudes tehti kindlaks, et murdmistega tegelevad kaks hunti.

Ühest vastust sellele, mis paneb hunti koera ründama ja murdma, ei ole. Koerte ründamist ja söömist huntide poolt on ikka ette tulnud ning selles ei ole midagi erakordset. Üheks põhjuseks võib Kübarsepa sõnul olla see, et hunt näeb koeras otsest konkurenti elupaigale. Suurte kiskjate puhul on väga oluline see ruum, kus nad elavad. Neil on oma territoorium ja kõik teised on sissetungijad ja ohuks nende toiduressursile. „Mida vähem toiduressurssi, seda agressiivsemad on kokkupuuted sissetungijatega,“ rääkis Kübarsepp.

Näiteks Soomes on huntide peamiseks toiduks põder ning põdrajahile kaasa võetud koerad on kriimsilmade jaoks suureks ohuks. „Reeglina on sealsetes metsades niigi vähe süüa ja konfliktid on kerged tekkima,“ kirjeldas Kübarsepp. Nii ei olegi seal ennekuulmatu, kui hundid jahikoerad haukumise järgi üles otsivad ja nad maha murravad. Nii on ka Kanadas ja Põhja-Ameerikas.

Teiseks võimaluseks on, et mõnele hundile hakkab koeraliha meeldima ja see päädibki lõpuks sellega, et ta toitubki sisuliselt ainult koertest. Kolmanda võimalusena  tõi Kübarsepp esile selle, kui ema ja isa asuvad elama mõnele uuele alale, kus varem pole hunti elanud. Siis hakatakse territooriumi hõivamise käigus „ära koristama“ kõiki „soovimatuid elemente“, teiste seas koeri.

Kuigi hiljuti võib meediast jääda mulje nagu oleks huntide rünnakud koerte suunas sagenenud, siis tegelik olukord nii hull ei ole, kinnitas Kübarsepp ning lisas, et viimastel aastatel ei ole süstemaatilisi juhtumeid ette tulnud. 


Hundi võimalike rünnakute põhjuste üle on analüüsinud ka Ida-Virumaa jahimees Tiit Vohta:

Kahtlemata on üks kiskjate inimasulatesse tuleku põhjusi elupaikade ja saakloomade kadumine, kuid tuleb meeles pidada ka seda, et hundid on ka oma hiilgeaegadel usinalt küladesse tunginud, siis kui metsa ja ulukeid oli piisavalt.

Nimelt on põhjuseid mitmeid:

  1. Hundid jagavad karjades territooriume ja need isendid, kes karjadesse ei mahu, on sunnitud elama äärealadel, sh. ka külade servades.
  2. Külaloomad: koerad, lambad, veised, on huntidele kergem saak kui metsikud ulukid. Seega pole nad leidnud põhjust miks peaks nad sellisest kergest saagist loobuma ja pole kunagi loobunudki.
  3. Tegelikult on läbi sajandite olnud selline olukord, et hundid suurendavad oma arvukust ka parasiitluse, st külaloomade arvelt. Muidu ei saaks nad kõrget arvukust hoida, metsaulukitest ei jätkuks nii suure arvu huntide ülalpidamiseks – see on olnud läbi sajandite nii Eestis kui ka Venemaal.

Hundid proovivad tungida küladesse nii ühtedel kui teistel põhjustel. Igal juhul tuleb neid aga küladest tõrjuda ja seda saab teha ainult hirmu tekitamisega, st agressiivsete ja liiga julgeks muutunud isendite ja ka karjade küttimisega. Siinkohal saab tuua paralleeli kanakullidega, kes viimasel ajal edukalt Tallinnas parte söövad, loodusesse minna enam ei soovi, sest sealt on mõnda lindu tabada kordades raskem kui linnast mõne parti, tuvi või varest. Sama suhtumine on kõikidel kiskjatel.

On veel üks aspekt – nimelt on alanud üle kogu maailmalinnade tagasi vallutamine metsloomade ja lindude poolt. Algust teevad rebased ja pesukarud. Nt Indias on linnadesse elama tulnud juba leopardid, USA-s puumad ja karud. Karud küll seal lausa ei ela, vaid külastavad prügikaste. Tegemist on ohtliku tendentsiga, see on võitlus inimesega elualade pärast.