Hundipaanika pole zoosemiootiku arvates põhjendatud

Hundipaanika pole zoosemiootiku arvates põhjendatud

2818
Hunt ei söö metsa tühjaks. Foto: Pixabay

Zoosemiootik Laura Kiiroja mõtisklused andsid hundirünnakute hirmus väljendile “Inimene on inimesele hunt” sootuks teise tähenduse: oleks see vaid nii, kirjutab Valgamaalane.

Mida arvate mõne kolleegi tõdemusest, et hunt on vääriti mõistetud loom?

Tõenäoliselt pole ükski teine loom nii palju inimesepoolse vääritimõistmise tõttu kannatanud kui hunt, kes algselt ei olnud sugugi halva mainega metsaasukas.

Romuluse ja Remuse lugu teavad ilmselt kõik. Hunt oli viljakuse, toitja ja elu sümbol nii Vana-Roomas kui Vana-Kreekas, Türgis, Iirimaal, Islandil, asteekide ja navaho indiaanlaste legendides. Selline sümboolsus tulenes ilmselt nende loomade tugevatest perekonnasidemetest.

Kui inimesed hakkasid karjakasvatusega tegelema, sai hundist täitmatu tapja, ahnuse, õeluse ja salakavaluse sümbol. Kirik aitas huntide maine hävitamisele samuti kaasa – lambad kui hea ning hunt kui kurja ja saatanliku sümbol, kelle eest Jeesus lambaid (inimesi) kaitsma pidi.

Levinuim konflikt hundi ja inimkonna vahel on seega …?

Inimestel on huntide suhtes kolm peamist konflikti. Hirm hundi kui ohuallika ees, hunt kui kahjur karjakasvatuses ning hunt kui konkurent jahiulukite üle.

Mida ette võtta, et konflikte oleks vähem?

Peamine, mis huntidega seoses inimesi pahandab, on lammaste murdmine. Neid on tunduvalt lihtsam murda kui metsloomi. Uuringud näitavad, et lambaid kaitseb kõige paremini koerte ning elektrikarjuse korraga kasutamine.

Kas hundipaanika on üldse kuidagi põhjendatud?

Kindlasti mitte. Hunt ei söö metsa tühjaks – see on teaduslikult tõestatud. Inimene ei kuulu hundi saakloomade hulka ja tänapäeval on oht hundirünnaku ohvriks sattuda umbes sama suur kui oht, et sulle kukub tänaval kõndides klaver pähe.

Ainus ohtlik olukord tekib, kui hunt õpib inimesi toiduga seostama näiteks prügikogumise- või matkapiirkondades prügi süües, või kui inimesed hunte toitma hakkavad. Sel juhul võib hunt inimesega harjuda piirini, mil ta võib osutuda inimesele ohtlikuks. Olukord, kus hunt võib inimest rünnata, võib tekkida, kui hunt on nurka aetud ja provotseeritud, kuid ka neist ründavad vaid vähesed.

Mida või keda hunt ise kardab?

Hundid kardavad kõike, mida varem pole näinud – majad, autod, traktorid ja muu säärane ei kuulu sinna hulka. Hundid enamasti hoiavad eemale ka karudest, kes on peamised toidukonkurendid.

Inimene ongi hundi suurim oht ja hirm. Siinkohal hoiduksin sõnast “vaenlane”, sest – erinevalt mõnest inimesest – hundid ei vihka inimesi, lihtsalt väga kardavad.

Milline hunt tuleb inimasustuse lähedusse?

Küla vahele võib tulla väga haige hunt, kes viimases hädas toitu otsib. Teine, mis hunte küla vahele meelitab, on ketikoerad.

Huntide territooriumi läheduses koerte ketis pidamine on sisuliselt koera hundile peibutiseks seadmine. Kui koer peab tingimata ööd õues veetma, peaks ta olema hundikindla aedikuga kuudis. Kui inimesi väljas pole, on koeral ka päevasel ajal ohtlik ketis olla. Kui vaja hunti minema peletada, tuleks tähele panna, et hundil oleks põgenemistee vaba.

Põhjuseid koerte ja huntide vaheliseks konfliktiks võib olla mitmeid. Talvisel ajal võib üksik hunt olla koerast huvitatud ka kui paaritumispartnerist. Kui see ei toimi, võib asi lõppeda ka kaklusega.

Kas meil on hunte vähe või palju?

Huntide arvukus on poliitiline, mitte bioloogiline küsimus. Proovitakse leida kompromiss huvigruppide – jahimehed, karjakasvatajad, keskkonnamajandajad, bioloogid, keskkonnaaktivistid – vahel, mitte ei võeta aluseks huntide mõju loodusele. Hundid ei ole Eestis väljasuremisohus, kuid nende arvukus on liiga madal, et funktsioneerida ökosüsteemi tugiliigina ja metsasanitarina.

Loe lähemalt Valgamaalasest.