Hundi ja siili heitlus

Hundi ja siili heitlus

939
Foto: Pixabay

Kuuldused siili ja hundi heitlusest rahvuslooma valimistel tekitasid toimetuses väga suurt elevust, kirjutab Postimees. 

Rahvuslooma valimises oli kindlasti potentsiaali selleks, et pidada pikki aastaid kestvaid tulikuumi debatte umbes nagu kooseluseaduse või mõne ausamba asukoha ja kujunduse üle. Seepärast on ühtaegu nii kahju kui ka hea, et kõrge komisjoni valik tehti teatavaks enne kui siili ja hallivatimehe leerid jõudsid organiseeruda ja kaevikuisse tõmbuda.

Teisalt, tundes kõikvõimalike varasemate samba- ja muude vaidluste ajalugu, ei pea eile välja kuulutatud valik sugugi tähendama, et jääks ära kogu valimistüli lust. Keegi ei keela ju tunnustatud arvamusliidril kirjutada lugu «Hunt valiti kabinetivaikuses» või koguda protestile tuhande kultuuritegelase allkirjad.

Krimipõnevust lisaski juba kahetsusväärne küberrünnak jahimeeste hääletuslehe vastu. Mis küll toimub sellises peas, mis otsustab minna rahvuslooma valimist võltsima? Milline kuri käsi seda rünnakut suunas?

Ennast juba siilileeri mõelnutel tasub lugeda tänasest lehest Valdur Mikita artiklit ning vaadata, milliste kaunite ja veenvate põhjendustega astusid üles hundi esitajad. Siil on muidugi väga tore loom, aga vast näete neid põhjendusi lugedes ka hunti hoopis teises valguses kui varem.

Isegi selle seletamise ja mõttelise hundiga sidumisega on nad hakkama saanud, mida peeti vast siili eeliseks: kokkulangevus eestlaslikuks peetava meelelaadiga. „Hundid hindavad privaatsust ‒ tahavad, et neid rahule jäetaks. Hundid austavad oma vanemaid ja armastavad oma peret. Hunt on karismaatiline. Need kõik on põhjused, miks hunt sobib rahvusloomana Eestit ja eestlasi sümboliseerima.“

 

Loe lähemalt Postimehest.