Euroopas arutati seakatku seire ja jahimeeste rolli üle

Euroopas arutati seakatku seire ja jahimeeste rolli üle

1211
Seakatku konverentsil osales 45 inimest 18 riigist, sh nii veterinaarid kui jahimeeste esindajad. Fotod: Andra Hamburg


18.-19. novembrini toimus Bulgaarias Pravetsis seakatkualane konverents „Seakatku seire on jahimeeste roll“, kus arutleti oluliste ja aktuaalsete katkuga seonduvate teemade üle.

Maailma jahindusorganisatsiooni CIC, Euroopa Komisjoni, Euroopa jahindusorganisatsiooni FACE ja maailma loomatervise organisatsiooni OIE eestvedamisel toimus kahepäevane konverents, kus arutelul olid seakatku levik, ennetustöö, seire ja koostöö veterinaaride jt ametiasutuste vahel.


Esmalt andsid organisatsioonid kui ka riigi esindajad ülevaate enda tegemistest ja plaanidest ning arutlesid koos jahimeeste rolli ulukihaiguste suhtes. Ühiselt nenditi, et praktikas on jahimehed ulukihaiguste seires üht võtmerolli mänginud, aga märksõnaks on ka koostöö.

Euroopa liidu seakatkualasest strateegiast tegi ülevaate Euroopa Komisjoni tervise ja toiduohutuse peadirektoraadi inspektor Francesco Berlingieri. Ta rääkis, et Euroopa plaanib ühtlustada veterinaaria-alaseid õigusakte, teha konkreetse seakatku seiramise direktiivi ning seakatku leviku piirkondadeks jaotamise. Samuti on plaanis parendada rahvusvahelist koostööd OIE ja ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni vahel. Teadlased teevad jätkuvalt ka täiendavaid seakatkualaseid uuringuid Euroopas.

Lisaks rääkis Rootsi veterinaarametnik ja ulukihaiguste teadlane Erik Ågren, et ulukid jagatakse 4 liiki: mets- ja koduloomad, metsistunud koduloomad ning kodus peetavad metsloomad. Vastavalt sellele tuleks ka ulukitele läheneda. Samuti pidas Erik oluliseks ennetustööd. Nimelt on nemad suutnud teha efektiivse mobiilirakenduse (Rapporteravilt.sva.se), kus saab kahtlastest leidudest metsas või hukkunud metsloomadest teateid teadlastele saata.

Koosviibimisel räägiti ka ulukihaiguste tähtsusest. Nt metssea populatsiooni majandamiseks on pikas perspektiivis võtmerolliks jahipidamine, söödapõldude hooldamine, rümpade matmine ja seakatku teadlikkuse tõstmine.

Üks olulisemaid punkte kogu konverentsi jooksul oli bioohutus ja selle järgimine. Säilitada tuleks bioohutusmeetmed nii metsas kui väljaspool seda. Vältida tuleks kodu- ja metssigade kontakti sattumist.

Kuigi seakatk on osades riikides umbes 4 aastat juba levinud on arengute saavutamiseks siiski vajalik teadlikkust tõsta ning rohkem koostööd teha nii veterinaaride kui keskkonnaameti jt. Samuti tasuks tõhustada seakatkualast kommunikatsiooni (nt seakatku teemade kajastamine sotsiaalmeedias, ajakirjas). Soovituslik oleks koostada ka metsea populatsiooni haldamiseks nõuandlik dokument, mis sisaldaks seakatku seiret.

Olulised märkssõnad mis jahimeestel tuleks seakatku puhul meeles pidada olid:

  • Jahimehel on võtmeroll ulukitaudi seiramisel,
  • Jahimees on osa kogu metsaelu süsteemist,
  • Jahimees peaks koostööd tegema veterinaaridega,
  • Jahimees mängib olulist rolli metsloomade ning tuleviku kaitsmisel.

Koosolekul selgus, et osades Euroopa riikides puudub üldse jahimeeste ja veterinaaride vaheline koostöö. Eesti on selle koha pealt heaks eeskujuks ning EJSi esindajad jagasid kogemusi seakatku tõrjel. Samuti pälvis suurt tähelepanu EJSi, VTA ja Maaeluministeeriumi koostöös valminud infograafik (jagati ka osalejatele) bioohutusmeetmete järgimise kohta.

Ühiselt leiti, et kommunikatsioon peaks käima mõlemas suunas (↔), nii:

  • Jahimehelt jahimehele,
  • Jahimehelt veterinaarile,
  • Veterinaarilt jahimehele jne.

Rootsi Jahimeeste Liidu juhi Daniel Ligné ettekandest tuli välja huvitav asjaolu, et metsas on kõik üksteisega seotud ning tegevused käivad ringjoones. Ehk et nt haigused levivad inimeselt metsloomale, loomalt teisele loomale ning loomalt ringiga uuesti inimeseni. Daniel pidas oluliseks, et jahimeestel säiliks see otsene huvi ulukitervise vastu, kuna nad teavad kõige paremini, mis metsas toimub. 

Seega on jahimees esimene, kes märkab ulukihaigusi või hukkunud isendeid. Lätis motiveeritakse ka seda tegema, nimelt saavad jahimehed iga hukkunud isendi eest kompensatsiooni. Samas on nende uuringud näidanud, et parimat süsteemi seakatku seire jaoks pole kerge leida, kuna inimfaktori tõttu võib olukorda drastiliselt muutuda.

Tšehhis on aga katkupiirkond eraldatud aiaga ning katku seirega tegeleb valdavalt politsei eriüksuse snaiprid. Seda aga ei peeta heaks taktikaks, kuna seetõttu väheneb jahimeeste tähtsus seires. Veel kasutasid nad katkuleidude otsimiseks huvitavat tehnikat – nimelt on maisipõldudel sigade otsijatel õhupallid, et üksteist märgata ning võimalikult täpselt leid tuvastada.

Ühiselt jõuti järelduseni, et ulukihaiguste puhul ei tohiks küttimist ära keelata, kuna vastasel juhul oleks raske jahipidamist uuesti soodustada ning ulukipopulatsiooni efektiivselt majandada. Ebaselgeks on jäänud sealjuures seakatku levik, kuna see pole mõnes riigis olnud “sirgjooneline” ning teatud alad on vahepealt jäänud katkust puutumata.

Kuna seakatk on Baltikumis levinud juba mitmeid aastaid, on seiramisel probleem, et jahimehed ei anna enam piisavalt informatsiooni, kui neid ei motiveerita seda tegema või kui nad näevad, et teavitamine võib neile vastu töötama hakata. Nt keelustati Lätis katkuleviku algusaegadel ajujaht ära, ent hiljem selgus, et selletõttu tõusid metsakahjud ligi 200%. Seega on siiani teadmata kuidas seakatku täpselt vastu võidelda, ent riigid peaks omavahel selle suhtes rohkem jõupingutusi tegema.

Oluline on et tehtaks ka ennetustööd. Proovide korjamine on alustalaks igasuguse laboratoorse uuringu tegemiseks. Kõikidesse leidudesse peab suhtuma kui võimalikku riskiallikasse, enne kui pole testitulemused teada.

Konverentsil arutati ka linnugripi, marutaudi jt ulukihaiguste üle, mille kallal käib pidev ennetustöö ning uurimine. Bulgaarias oli nt viimane linnugripi juhtum 2016. aastal. Lisaks on see haigus Rootsi jõudnud, mis tähendab, et taudi oht Eestisse jõuda püsib siiani kõrge.

Tänapäeval on ulukihaigused keerulisemad, kuna need levivad mitmel viisil (toidu, transpordi, lemmikloomade jm kaudu). Seega on kõikide hukkunud ulukite testimine haiguste suhtes väga-väga oluline. Seire on oluline eelkõige seetõttu, et seda on tulusam ja efektiivsem teha kui ravida.

Kohtumisel osales 45 inimest 18 riigist, kelledest 19 esindasid jahiorganisatsioone ning 24 veterinaarametit, lisaks oli 7 veterinaaria kontaktisikut OIE ulukiseire osakonnast. Konverentsil valmis ühine dokument (leitav SIIT) seakatku seiramiseks, mis esitatakse ka Euroopa Komisjonile ja Europarlamendile.

Vaata ka CIC pressiteadet SIIT.