EJ1/2016:Endrik Raun – Lümanda hirvekütt

EJ1/2016:Endrik Raun – Lümanda hirvekütt

2142
Endrik Raun EJSis pasunapuhumiskursusel

Suvel 2013 peeti jahimeeste kokkutulekul Toosikannul Eesti esimesi meistrivõistlusi põdrapeibutamises, kus tuli kahekordseks võitjaks Endrik Raun. Mehe oskused vaimustasid pealtvaatajaid.

Peibutamiskunst oli veel mõne aasta eest laiemale publikule midagi uut ja põnevat. Viimasel kokkutulekul Lammasmäel oli osavõtjaid juba rohkelt ja peibutamisvõistlusele elas kaasa täismaja.

Oma osa peibutusjahi populaarsuses on kahtlemata ka Endrikul, kes käib jõudmööda lemmikhobi kogemusi vahendamas koolituspäevadel Eesti eri paikades. Peibutusjaht on Endriku kirg. “Neil hetkedel metsas tunned, et oled loodusega üks,” ütleb Saaremaalt pärit jahimees. “Kui sinu tehtud hääle peale hakkab põdrapull tulema, rohutuustid sarvedes, on see ikka võimas vaatepilt ja lööb adrenaliini üles. Peibutamine on võimas ja elamusi täis jaht. Kunagi peibutasin nii kaks põdrapulli omavahel võitlema, sel aastal juhtus sama lugu hirvedega.”

Endrik Raun on õppinud peibutamist juba aastaid. Tema suvekodu Saaremaal Lümandas asub sõna otseses mõttes hirvede keskel. “Kui ma lähen õhtul majatrepile ja ümberringi hakkavad hirved lõugama, ei saa see jätta külmaks,” ütleb Endrik. Ta on õppinud kõikvõimalikke hääli kuulama ja järele aimama tundide viisi metsas istudes, kuid uurinud läbi ka virnade viisi kirjandust ja kuulanud plaate, mida iseäranis Soomes ja Rootsis leidub rikkalikult. Peale hea tahtmise eeldab edukas peibutamine ka head muusikalist kuulmist. Seda arendas Endrik juba poisikesena muusikakoolis akordioni õppides.

 

Kontvõõrana põdra pulmas

“Kunagi ostsin Ameerikast alaska põdra peibutamise pasuna,” räägib Endrik. “Meie metsas ei juhtunud sellega midagi. Meie põtradel on hoopis teine hääl. Siin pole vaja karjuda üle metsa. Pull on tavaliselt lehma läheduses. Kord sattusin põdrapulma. Siis kuulsin, mis hääli teevad meie põdrad. Sain sellest kõvasti indu. Soomlane ütleb, et kümme aastat kulub õppimisele ja see võib olla õige. Igal aastal õpin midagi juurde. Peibutamine on väga ajamahukas: annad sõrme, aga võtab käe. Ajaliselt ei kesta see hetk looduses kaua – hommikul pool tunnikest päikesetõusul ja õhtul sama kaua loojangul –, ent eeltöö peab olema väga hea, kui tahad saada tulemust. Kõige tähtsam on asukoha valik, teadmine, kuhu loom välja tuleb.”

Peibutamiskunstist võiks Endrik rääkida lõputult. Juba põdra ja hirve peibutamine on kaks täiesti erinevat tegevust kõikvõimalike variatsioonidega. “Hirvepull annab endast ise märku, põdrapull liigub vaikselt. Hirvepulli hääle järgi saad aru, kas ta on noor või vana, koos karjaga või üksi. Hakkan metsas ka ise käituma nagu hirv. Viimasel ajal aina vähem kütin ja aina rohkem näen,” selgitab Endrik. “Kui olen metsa minnes veerand tundi vaikselt istunud, tajun, kuidas kogu elu läheb jälle metsas käima. Sinu tulekust tekkinud ärevus on lahtunud ja loomulikud hääled võtavad maad. Saan loodusega justkui üheks.”

Metsas on Endrik käinud lapsest saati. Ta sündis poole sajandi eest Saaremaal Sõrve sääre alguses Läätsal. Kooliteed alustas Tiirimetsa 8-klassilises koolis. Mere ääres kasvanud poisil oli landiloopimine ja võrkude panemine maast madalast selge, kuid kalamehe kirge temas nii palju pole. Kuidas sai Endrikust jahimees?

Siin on süüdi hea sõber ja õpingukaaslane Maanus Mäesalu, tuntud haavlilaskur Martna jahiseltsist. “Õppisime Maanusega koos TEMT-is (Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikum J. V.) ja hiljem TPI-is (Tallinna Polütehniline Instituut – J. V.) automehhaanika inseneriks. 1985–1987 olin kaugel Siberis sõjaväes, Tšitaa oblastis,” meenutab Endrik. “1990. aastate lõpul hakkas Maanus mind Martnasse jahile kutsuma. Käisin nii paar aastat, siis tegin Jaan Naabri juures jahimeheeksami ja sain Martna jahiseltsi liikmeks ning paar aastat hiljem ka maakodus Lümanda jahiseltsi liikmeks.”

Martnasse sattumine oli vedamine. Ilma korraliku laskeoskuseta seal jahimees olla ei saa. Martna jahiselts oli esimesi, kes juurutas enne põdrajahihooaega seltsi jahilaskepäeva. Kõik mehed, kes tahavad sügisel kütiliinil seista, peavad sooritama oma meeste silme all laskekatse. Mujal tehtud laskekatse ei kehti. Aarne Taal kutsus Endriku vinti laskma, sõbrad Maanus ja Läänemaa teine tuntud laskur Tõnu Kirs tõmbasid haavlitiiru. Nii on laskmisest saanud peibutamise kõrval Endriku teine jahinduslik kirg. Läänemaa meeskonnas on ta võitnud Eesti karikavõistlusi vintrelvaharjutuses VSS, jahi kahevõistluses Kombi ja Inglise sportingus. Tallinnas Nõmmel elades tegutseb Endrik peaaegu iga päev ka Männiku jahilasketiirus.

Jahimeheks!

Endrik peab loomulikuks, et jahimeheks olemine nõuab päris suurt mitmekülgsust, sest jahindus ongi väga mitmekülgne ja unikaalne hobi. Ühest asjast kasvavad välja teised, mis taas nõuavad õppimist ja pühendumist. Sügisel käis Endrik jahimeeste seltsis jahipasunakursusel, sest pasunapuhumine on oluline jahikultuuri osa. “Ma vaatan jahindust laiemalt. See koosneb niivõrd paljudest erinevatest osadest, millest igaüht võib võtta juba iseseisva hobina: laskmine, erinevad jahiliigid: suuruluki-, karuslooma-, linnu-, urujaht … Jahikombestik, jahikoerad ja nende koolitamine, raudadega püük, trofeede vääristamine, jahiturism ja reisimine, jahiesemete kollektsioneerimine, jahirelvad jne. Siis ongi kurb, et endiselt on üldine arusaam jahimehest nii ühekülgne: mees, kellel liha on tasuta käes! Kui seisad nädalavahetustel üksnes kütiliinis, siis ongi see ühekülgne, kuid üht tõelist kütti see kaugeltki ei rahulda,” lausub Endrik veendunult.

Endrik Raun rõõmustab, et 2016. jahiaasta lause on “Jahimeheks!”. Ta ei näe selles üksnes üleskutset leida jahimeeste ridadesse noori mehi ja naisi, vaid selle taga on kogu jahikultuur, vajadus teha ühiskonnale selgeks, et jahindus on loodushoole, mitte loomade tagaajamine. “Minu sõnum on: tõmmata jaht laiali, teha meedia kaudu inimestele üksipulgi selgeks ja teadvustada, millest kõigest jaht koosneb,” ütleb Endrik. Iga jahimees võiks noorematele vahendada neid kogemusi, mida ta ise valdab, olla õpetaja ja mentor. Jaht on kogemus, mida antakse edasi põlvest põlve. Selleks käib ka Endrik õpetamas peibutamiskoolitustel. Tema enda uudishimu ja õppimishuvi aga on põhjatud. Viimastel aastatel õppis ta Lümandas ühe vana mesiniku kõrval selgeks mesilaste pidamise peenikese kunsti. Mesiniku surma järel jätkab Endrik tema mesitarude hoidmist.

Endriku linnakodu aias Nõmmel jooksevad ringi kaks toredat saksa karmikarvalist linnukoera. Aknast aga paistab mändide vahelt suusarada, kus sõitjaid pidevalt mööda vilksatab. Suusatamine on samuti üks mõnus Põhjamaa hobi, mida siinmail õnneks veel harrastada saab, ent Endrikule jääb linnapargist väheks. Kui tuleb nädalavahetus, pakib ta auto ja võtab suuna lääne poole. Lääne- ja Saaremaa jahirajad kutsuvad vastupandamatult.

Endrik Raun

Sündinud 12.12.1965 Kuressaares.

Õppinud Tiirimetsa 8-kl koolis, TEMT-is autode ja automajandite erialal (diplom 1985) ja TPI-s mehaanikateaduskonnas autosid ja autondust (diplom 1992).

Martna ja Lümanda jahiseltsi liige.

Abikaasa Inge, lapsed Tanel (26), Endrik jr (22), Eliise-Triin (15) ja Pert-Emil (11).

 

TEKST JAANUS VAIKSOO




JAGA