EJSi juhatus tutvus Ida-Virumaal jahinduse eripäraga

EJSi juhatus tutvus Ida-Virumaal jahinduse eripäraga

958

21. oktoobril tekkis tänu Ida-Virumaa juhatuse esimehe ja tegevjuhi Marko Vinni ettepanekul võimalus tutvuda Ida-Virumaa Voka Jahiseltsi maadel jahipidamise eripärasusega.

Seda sellepärast, et üks osa jahimaast asub Narva Elektrijaama kaevanduse territooriumil ja otse Eesti kaitsejõudude harjutamisväljaku kõrval.

Põnev retk jahiseltsi maadele

Retk iseenesest kujunes äärmiselt põnevaks, sellepärast kuna Voka Jahiseltsil tuleb jahipidamiseks läbida erinevaid protsesse jahi organiseerimisel, mida kõigi teistel seltsidel tavaliselt ette ei tule. Jahi organiseerimisel tuleb esmalt saada luba Narva Elektrijaama valdajalt, kes pärast otsuse saamist väljastab jahis osalevatele sõidukitele eriload Voka Jahiseltsi jahimaadele, mis asuvadki Narva Elektrijaama valdaja maadel. Kuna territooriumi valdajal ja kaitsejõudude harjutamisväljaku territooriumil kehtivad erinõuded, siis territooriumile sisenemiseks saadud läbisõiduloa olemasolul tuleb läbida kontrollpunkt. Külalised sisenesid seekord bussiga. Kõikidel jahis osalejatel kontrolliti kehatemperatuuri ja sisenemisel pidid ees olema kaitsemaskid. Kui see protsess teostatud, lubatakse buss territooriumile.

Sisenemisel kohe läks põnevaks ja uudistada oli palju. Juba esimese kilomeetri peal oli näha Narva Elektrijaama ennast ja selle hiiglaslikke korstnaid. Kui keerasime teele, mis pidi olema selle peatänav, oli üllatus suur, kui suur ja lai see oli. Tegemist siis betoneeritud peateega, kus pidi mahtuma kõrvuti liikuma meile vastu vuravad võimsad 100 tonnised kallurid Belassid, kes vedasid 65 tonni põlevkivikoormaid tehase poole. Buss kalluri kõrval oli nagu väike putukas ja pidi jälgima, et ,,hiiglasele“ ette ei jää. Saime teada, et keskmine kaugus tehase ja kaevanduse vahel oli 11 km ja selleks, et need hiigelkoormad tehasesse jõuaksid, tuli kalluritel suvel rehve jahutada, kuna need kippusid üle kuumenema. Territooriumi olid neil omad tankimisjaamad.

Sõit kohtumispaika kestis 50 minutit. Vahepeal juhtusime nägema ka hiiglasliku kaevanduse sammekskavaatorit, kes suudab päeva jooksul ,,täiskiirusel“ läbida 200 meetrit ja tõstab korraga 15 m3 põlevkivi koormasse.

Tutvuti valiklaskmisega

Kohale jõudes toimus loomulikult rivistus, kus tutvustati ohutustehnika nõudeid ja milliseid ulukeid sel jahil küttida tohib. Avasõnad pidas kohaliku jahiseltsi juhatuse liikmed Marko Vinni ja Rudolf Uustal ning EJSi poolt president Margus Puust, kes soovisid kõigile edukat ja ohutud jahti ning jahiõnne. Tutvustati ka Voka jahtkonna eripärasusi ja saime teada, et jahimaa suurus kokku on 19 330 ha.

Jahi tegi eriliseks ka Voka Jahiseltsi poolt tutvustatud põtrade soolise ja vanuselise valiklaskmise põhimõtted, mida kõigile tutvustati ja millest pidid jahist osavõtjad ka kinni pidama. Peamised põhimõtted valiklaskmisel olid, et küttimise käigus säilitatakse enamik kesk- ja vanemaealised loomad ning hoitakse neid, kes jahiseltsile loomi juurde toodavad. Nii näiteks võis küttida ainult 1 pulli, kellel ei tohtinud olla üle 2 haru mõlemal pool. Lehmadest kuulusid küttimisele need, kellel ei olnud vasikaid või olid alles mullikad. Vasikaid tohtis küttida 1 vasikaga emal järelt ära 1 ja kahe vasikaga emal ka ainult ühe vasika, mille peamine eesmärk on tootvate emade säilitamine, et jaht oleks jätkusuutlik ka järgnevatel aastatel.

Küttida võis ka metssigu, sest eelmisel päeval ilmunud Keskkonnaameti käskkiri kohustas Voka Jahiseltsi küttima 20 metssiga, olenemata sellest kas neid seal on või ei ole,sest eralduse aluseks oli jahimaa suurus. Voka Jahiseltsi vedas, kuna neile ei lisatud Ida-Virumaa jahindusnõukogu poolt kokkulepitud kohustuslikule küttimismahule mitte ühtegi isendit, kõigil maakonna seltsidel aga nii ei läinud. Paljudele lisati jahindusnõukogus kokkulepitud otsusele juurde kordades rohkem, nii näiteks Alajõele 2 asemel 24, Avinurmele 2 asemel 28, Kiviõlile 5 asemel 24 ja Vaivarale 3 asemel 17, kuid eriti huvitav oli lähenemine neile seltsidele, kus käskkiri vähendas maakonna jahindusnõukogu kokkulepitud mahtu hoopis allapoole, nagu näiteks Kohtla-Nõmmel 30-lt 17-ni, Mäetagusel 17-lt 11-ni ja Ontikal 22-lt 13-ni. Ehk väljastatud käskkiri ei lähtunud kohalike jahindusnõukogu otsustest üldse vaid otsustas nii nagu valem välja andis.

Jaht algas koertega

Kui jutud aetud võis jaht alata. Ajajad juhatati bussi ja kütiliin veeti laiali ning kütid pandi paika bussist. Nii oli kõige lihtsam vahemaid paika panna ja kogu laskesektor on vaba. Jahti ja koerade liikumist said osalised jälgida Huntloci äpis, kes sellega liitusid. Kui jahikoha kaart avanes võis kaardilt näha, et koht on jahipidamiseks väga eriline. Nimelt koosnes jahiala 7 erinevast metsapaneelist, mis olid keskeltläbi 1 km laiad ja 2,4 km pikad. Erilisus seisnes veel selles, et jahiala asus üleval ja kütiliin asus ise kahe metsa ehk kohaliku jahiseltsi kõnekäänus kahe paneeli vahel. Selgus, et karjaääri valdajad aga nimetasid neid tranšeedeks, millel olid ka omad numbrilised tähistused. Kütiliin ise asus siis tranšee põhjas ja metsa tasapinnast 5-6 m allpool. Kütiliini ületamiseks peab loom tulema ülevalt metsast alla orgu ja teistpoolt ülesse ronima.

Esimene aju ja kütiliin pandi paika ümber viie paneeli. Külalised võtsid lõunapoolse külje ja kohalikud kütid põhjapoolse paneeli liini. Kui kütid paigas, lasi juhatuse liige Jaanus Põldmaa oma kaks koera, Ronni ja Karu, nöörotsast lahti, otse paneeli keskel asuva soolaku juures, kust koerad pidid oma tööd alustama. Kuna vastu hommikut sadas veel vihma, siis ei olnud nende töö päris lihtne, kuna vihm oli värske lõhna maha pesnud ja loomade leidmiseks tuli nende lähedusse liikuda, et koerad lõhna saaks. Aga selle raske ülesandega said koerad koos omaniku Jaanuse abiga hakkama ja umbes poole tunniga oli koertel, kes töötasid nagu paarisrakendina lõhn ninas ja hääl valla. Kütid, kes ka juba vilksamisi loomi nägid andsid edasi info, et koertel on lehm vasikaga ees.

Loomad hakkasid pikki kütiliini kirdest edelanurga poole liikuma otse sinna poole, kust pidevalt kuuldusid automaadi ja kuulipilduja valangud ehk sinna poole, kus sõjaväelased harjutasid. Tundus, et loomad on selle täristamisega harjunud ja väga seda ei karda. Koerte haukumine ja põtrade liikumine aga tegi metsas teiste loomade meeled ärevaks ja pani ka nemad liikuma. Natuke aja pärast käis esimene lask, mis tehtud kütiliinil. Nimelt väljus kütiliinile metssiga. Pärast lasku keeras loom aga ajusse tagasi ning natukese aja pärast väljus laskjast 100 m kauguselt järgmise küti juurest ja põgenes.

Veidikese aja pärast oli näha ,et koerad lõpetasid paneeli edelanurgas põtrade jälitamise ja koerajuht teavitas, et koerad tulevad oma jälgi pidi tagasi. Samal ajal märkas üks kohalik kütt paneeli vaheteel, et ilma koerteta liikus üle tee põdrapull, kuid meenutas külalistele, et palun hoolikalt vaadata, enne kui päästikule vajutate. Tagasi tulles aga sattus koer Karu selle pulli jälgedele ja hakkas teda jälitama.

Huntlocist oli näha ,et loom suundub kütiliini poole, sinna kust väljus ka metssiga teist korda. Naaberkütt jõudis veel hoiatada seda kütti, kelle peale loom suundus ja kohe oli ka pull kütiliinil väljas. Andres Lillemäe jõudis teha loomale kaks lasku aga loom koheselt maha ei jäänud. Küll aga tuli veidikese aja pärast järgi koer ja läks lastud pullile järgi ning 200 m peale kütiliini hakkas haukuma. See andis kindlust ,et ilmselt on loom tabatud. Igaks juhuks saadeti üks kütt kontrollima, sest seal haukusid juba mõlemad koerad. Kontrolli käigus tuvastati ,et loom on tabatud.

Natukese aja pärast kõlas uus lask kütiliinist ja Mäetaguse jahtkonna esimees Martin Mägi oli teinud lasu ajust väljunud lehmamullikale. Mõne aja möödudes anti kütile luba kontrollida lasu tulemust ja veidikese aja pärast selgus, et kütt oli tabanud ja loom oli kütitud ning just õige lehmmullikas. Jahi käigus oli aeg kiiresti lennanud ja lähenema hakkas lõuna.

Jahijuhataja võttis vastu otsuse jaht 5 paneelis lõpetada. Kütid hakkas endid kokku pakkima ja siis nähti ajust 4 põtra veel väljumas, kes olid sagimise pärast ärevaks muutunud ja otsustasid liikuda mõnda teise paneeli, kus rahulikum. Tegemist oli lehma ja vasikaga, mullika ning pulliga. Külalised saadeti lõunapaika ja tublid kohalikud jahimehed hakkasid kütitud loomi koguma.

Lõunapaigaks oli valitud juba järgmine tranšee ja kuna telk asub selle põhjas, siis ei olnud karta, et lõunastamine ja inimeste rääkimine segaks või häiriks ümbruskaudseid loomi, seda enam, et laskeharjutus väljakul täristasid pidevalt automaadid. Pikk sõit ja värske õhk ning jahiärevus tegidki kõhud tühjaks ning supp ja maitsev seenesalat selle tühimiku ka täitsid.

Samal ajal kohalikud jahimehed korjasid jahisaagi kokku ja austuseks kütitud uluki vastu tehti neile viimne austusavaldus kuuseokstel ,mida ümbritsesid põlevad tõrvikud. Peale toidu maitsmist koguneti viimseks austusavalduseks kokku. Rahul olid nii külalised kui kohalikud jahimehed. Seda enam, et lõkke kõrval pakuti ka värsket praetud põdramaksa, mis tühja kõhuga maitses eriti hästi.

Lõuna ajal saime teada, et kuna kaitsejõud soovivad oma laskeharjutuse ala suurendada , siis tulevikus Voka jahtkond jääda sellest jahimaast ilma. Õnneks rahustas kohalik kaevanduse juht, et enne 2025. aastat seda ei peaks juhtuma. Mingil ajal pumbatakse praegused kütiliinid ehk tranšeed kaevanduse veega täis ja selle koha peal, kus lõunastasime, täidetakse tulevikus 4-5 m veega.

Teine aju

Kui kõik söönud ja näod jälle rõõmsad oli aeg teha teine aju. Bussis jagas jällegi kütid kütiliinil oma kohtadele, külalised põhja poole ja kohalikud lõunapoole. Külaliste imestus selle kütiliini osas oli eriti suur, sest olid ju Voka jahimehed kütiliini ära betoneerinud ja selle laius oli 25-30 m. Rääkimata sellest, et polnud seal ühtegi kasvavat ja kütiliinil segavat puud või põõsast mis teeb jahi eritu ohutuks ja annab kütile võimaluse alati kontrollitud lask teha. Nii ei teki ka jahipraaki. Tegelikult aga oli tegemist Belasside veoteega, et need hiigelsuured autod mahuksid ka kõrvuti sõitma.

Kohe kui kütiliinid paigas, alustati jahiga ja lisaks eelmises ajus koertele Ronnile ja Karule oli võimalus metsas ringi joosta veel mitmel koeral. Kohe kui koeramees Iven Avik ajuliinile jõudis, kuulis ta, et käis üks kahtlane prõks. Loomulikult kuulis ka seda koer Pigo, kes ajas kõrvad kikki ja ootas kannatamatult millal peremees lõksu nööri otsast lahti päästab, sest on ju vaja uurida, kes selle krõpsu metsas tegi. Kohe kui kütiliin paika sai, päästeti koerad nööride otsast lahti.

Jahijuhataja andis käsu ,,AJU algus“ ja jaht võis alata. Jahimeeste keeles võiks algust sisse juhatada nii: „Kohe kui Pigo metsa sai oli laul lahti“. Tõesti Pigo hakkas kohe haukuma ja jahimehed olid ootusärevad. Ei läinud üldse palju aega, kui koeramees Iven näitas mulle käeviipega, et loom on metsast välja tulemas ja seda just minu ja teise küti vahelt. Pigo hääl läks järjest tugevamaks, kui ühtäkki ei olnud teda kuuldagi. Hiljem muidugi tegime järeldused, et kuna põder oli oma 4 jalaga ja pikkade sammudega kiirem, siis jäi Pigo maha ja enam ei haukunud.

Järsku oli näha, et üle kütiliini väljub metsast põder. Püss palge ja läbi optika kontrollima, mis loomaga tegu. Oli ju pullide küttimise limiit läbi ja neid küttida enam ei tohtinud. Hetkega oli loom tuvastatud ja seekord oli õnne põdrapullil, kellel uhked 2+2 sarved peas, teda küttida ei tohtinud, sai optikas lihtsalt vaadelda kui uhke sammuga pull üle kütiliini jooksis. On ikka vahest hea tunne küll, kui ei pea pauku tegema, sest väärika looma küttimata jätmise tunne on vahest parem kui pead küttima, limiidi täitmise eesmärgil. Maakonna jahindusnõukogudes on siiski kokkulepitud maht, mille täitmata jätmisel võivad olla negatiivsed tagajärjed.

Kui pull oli üle liini saanud väljus alles umbes 200 m hiljem koer Pigo. Peremees Iven proovis koera maha võtta, aga koer tegi järjekindlalt oma tööd edasi. Peremees oskas rääkida, et Pigo oli sattunud eelmisel aastal õnnetusse ja murdnud ühe jalaluu, mis asendati metallvardaga, kuid see teda ei takistanud. Iven oli veel uhke ja ütles, et tühja sellest jalast, ega koera nina kahju ei saanud, Pigo põhiline tööorgan jäi ju terveks.

Natukese aja pärast hakkasid veel ühed koerad haukuma ja lähenesid kütiliinile, seekord minust aga kaugemasse nurka, kuid lõpuks jäid vait. Looma ei tulnud ja mida need koerad ajasid ei saanudki teada. Kõik koeramehed koos koertega jõudsid kütiliinile välja ning aeg oli ka juba hiline ning Marko andis siis korralduse „Aju lõpp“.

Korjame kütid kokku ja lõpetame jahi. Enne seda aga teavitati jahijuhatajat, et Pigo haugub kõrval tranšees ja seda ühe kohapeal. Otsustati saata üks koerameestest sinna vaatama, sest kõik arvasid, et ilmselt tegemist sama pulliga. Kui autod hakkasid kütiliinilt liikuma, jooksis ootamatult auto eest läbi ilus suur metssiga ja koer tema kannul. Kuna aeg hiline oli vaja koer kätte saada ja koeramees Iven otsustas sõita ringi järgmisse tranšeesse ette, et saaks koera kätte. Kui Iven jõudis teisele poole, oli kult juba tranšee põhjas ja ka koer oli järele jõudnud. Lähemale jõudes oli näha, et kult ründas koera ja agressiivselt. Koerajuht sõitis kiiruga kohale ja koera päästa. Kõik ju teavad, et kultide rünnakud koertele ei lõppe tavaliselt hästi ja selline kult võib koera ka puruks kiskuda.

Siis aga väljus Iven autost ja vaevu oli ta väljunud, kui kult ründas autot ja togis juba usinalt auto rehve. Äkitselt aga muutis suunda ja ründas jahimeest. Lõppes see olukord aga kuldi jaoks halvasti, sest enese ja koera kaitseks pidi kütt tegema lasu, mis tabas, kuigi algselt sellist mõtet polnudki.

Jaht lõpetati austusavaldusega

Nii lõppeski jaht kuldi küttimisega. Jahisaak toodi loomade viimsele austuspaigale ja osalised said ka pilte teha, et jäädvustada seda päeva ja jahihetke. Lõppsõnaks võttis sõna Voka jahtkonna juht Marko Vinni ja kinkis kõigile mälestuseks ka kohalikust Ida-Virumaa käsitööliste tehtud meene koos Voka jahtkonna embleemiga. Ka külalised tänasid kohalike võõrustajad ja kõik olid rahul sellise erilise kogemusega erilises paigas ja erilises jahis.

Jaht oli lõppenud ja tuli tagasi sõita. Kui kohale juhatas meid kohalik saateauto, siis tagasi tuli tee ise leida.

Ida-Virumaa oskas üllatada ja oli igati põnev päev!

Priit Vahtramäe