EJS volinik pöördus kadunud hundi küsimustes Keskkonnaagentuuri poole

EJS volinik pöördus kadunud hundi küsimustes Keskkonnaagentuuri poole

935
GPS kaeluse saanud hunt. Foto: Eero Nõmm

EJSi veebitoimetusele saabus 21. juunil EJSi volinikult Ardu jahiseltsi liikmelt Ruttar Rohult avalik pöördumine Keskkonnaagentuurile (KAUR). Pöördumises soovitakse KAURilt täiendavaid selgitusi seoses kadunud hundiga.

Avaldame siinkohal muutmata kujul pöördumise täispikkuses:

Avalik kiri Keskkonnaagentuuri (KAUR) direktorile hr Taimar Alale (Ala)

Saadan kirja EJS-i veebilehe kaudu, sest EJS-i liikmena loodan, et demokraatlikult tegutsevas organisatsioonis saab minu kiri avalikuks ning jahimehi huvitavad küsimused ka vastuse.

19.06.2019 ilmus Pärnu Postimehes artikkel reporter Annika Kuusiku sulest pealkirjaga „Ulukiuurija avaldas fakti, mis toetab väidet soe hukkamisest“. Artikkel algab järgmiselt: „Täna lekkis meediasse avaldus, et veebruaris Pärnu jõest päästetud hunt on maha lastud. Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Peep Männil usub, et kuuldustel võib tõepõhi all olla.

Jutu paiskas avalikkusesse riigikogu liige Peeter Ernits, ta kirjutas oma Facebooki seinale: “Eesti, ilmselt ka maailma kuulsaim hunt on tapetud. Veebruaris Sindi paisu äärest jääkülmast veest päästetud ja hiljem meeste poolt soojendatud ja saatjaga varustatud noor susi lasti äsja Virumaal maha.”

Praeguseks ei ole aga selgunud midagi, mis mahalaskmist kinnitaks või tõestaks. Väide põhineb üksnes külajuttudel. Selge on aga see, et 11. juunist ei anna kuulsa soe jälgimisseade enam signaali.

Ulukiuurija Männil avaldas, et jutud hundi mahalaskmisest jõudsid ühelt Harjumaa jahimehelt, kes omakorda oli seda kuulnud Lääne-Virumaa jahimeestelt, temani eile hommikul. See tähendab, et jutud võsavillemi hukkasaamisest hakkasid levima enne seda, kui sai avalikuks, et Pärnust Sindi paisu lähedalt jõest päästetud ja jälgimisseadmega vabadusse lastud hundi kaelarihm ei anna enam signaali.“ Jutt tema mahalaskmisest hakkas levima sõltumatult,” märkis Männil. See asjaolu lisab külajuttudele kaalu: tegemist ei ole pruugi olla pelgalt oletustega, mis tekkisid pärast seda, kui kuuldi, et GPS-seade enam ei toimi.

Männil välistas selle, et seadmel sai aku tühjaks. „Need aparaadid annavad varakult märku, kui hakkavad tühjaks jooksma. Aga see töötas viimse hetkeni laitmatult,” lausus ta. Ulukitele paigaldatavad GPS-seadmed olevat väga töökindlad ja see, et aparaat rikki läks, on muidugi võimalik, kuid Männili meelest vähetõenäoline. “Fakt on see, seade läks rikki. Tõenäoliselt inimkäe või kuuli läbi.”

Sooviksin, lugupeetud direktor, seoses selle artikliga saada järgnevatele küsimustele vastused. Kuna teema on aktuaalne ja artikleid ilmub seinast seina, palun selgitust mis Teile alluvas riigiasutuses toimub.

Esiteks kui teie asutuse töötaja hr Peep Männil teab, kes tappis hundi, siis kas te olete selle info edastanud õiguskaitseorganitele. Lisaks nagu artiklist võis välja lugeda, et Peep Männil usub külajutte ja esitab neid tõe pähe, siis kas Teie juhitavas asutuses on tavapärane ametnike poolt külajuttudele tuginevaid oletusi läbi ajakirjanduse tõeste faktidena esitada?

Vastus palun saata minule ja EJSi veebitoimetusele. Täname teid täiendavate selgituse eest.