EJ5/2016: Šaakal kinnitab kanda. Kuidas eristada teda lähedastest liikidest?

EJ5/2016: Šaakal kinnitab kanda. Kuidas eristada teda lähedastest liikidest?

5110
Šaakali esikäpp, kus on näha tagant kokku kasvanud 2. ja 3. varba padjandid. Foto: Peep Männil
vordlus-saakal-rebane-hunt
Fotod: Shutterstock

TEKST PEEP MÄNNIL

2013. aastal kindlaks tehtud, kuid arvatavasti juba paar aastat varem Eestisse sisse rännanud šaakal on siin praeguseks tugevalt kanda kinnitanud ja oma leviala laiendamas.

Püsiv asustus ehk territoriaalsetest sigivatest loomadest koosnev lokaalpopulatsioon on praeguseks teadaolevalt levinud vaid Eesti läänerannikul Lääne- ja Pärnumaal. Meie oludes tunduvadki talle olevat sobivaimad elupaigad roostike ja kadastikega rannikualad ning oluline tegur on ka inimasustuse lähedus. Nimelt ei ole šaakalid erinevalt meie suurkiskjatest võimelised jahtima suuremaid saakloomi, mistõttu on inimese tekitatud söödavad jäätmed talvel oluline toit. Vähetähtis pole ka paiksete huntide puudumine, sest hunt on talle ainuke tõsiseltvõetav looduslik vaenlane.

Möödunud aastal hinnati poeginud emaste arvuks vähemalt viis, kuid neid võis olla ka mõni rohkem. Nii näiteks kütiti üks šaakalikutsikas Saaremaalt. Tema rändamine talvel mandrilt sinna ei ole võimatu, kuid pigem on usutav tema päritolu kohalikust pesakonnast, mille kohta head tõendusmaterjali siiski pole. Tänavu on suurenenud šaakali tekitatud kahjustuste hulk lambakasvatusele ja seda ka mõnevõrra kaugemal eelmisel aastal teadaolevatest pesakondadest. Lambaid on meil siiani murtud vaid pesakonnaga seotud aladel, seega võib eeldada vähemalt kolme uue pesakonna olemasolu. Uued arvatavad pesakonnad paiknevad siiski eelmiste lähedal meie läänerannikul.

Leviala laienemine

Praeguseks on teada vaid üks kindel šaakali leid sisemaalt: Harju ja Raplamaa piiril 2014. aastal auto alla jäänud noor emane isend, kes oli tõenäoliselt parasjagu uute elupaikade avastamisretkel. Siiski saabub küllaltki tihti teavet, et Eesti eri piirkondades on nähtud šaakalit. Enim on teavet tulnud Võrumaalt ja hiljuti ka Tartumaalt Piirissaarelt, kus kohalikud elanikud olla näinud kogunisti kaht vanalooma ja kolme noorlooma. See tähendaks üheselt pesakonna olemasolu saarel. Kuuldud on ka ulgumist, mis samuti viitab küllalt selgelt šaakalile.

Siiski ei ole siiani piisavalt head tõendusmaterjali Piirissaarelt ega ka sisemaalt. Selleks on kas tehtud fotod või hukkunud isendid. Siiani šaakali kahtlusega pildistatud või hukkununa leitud loomad on osutunud mõneks teiseks liigiks, enamasti rebaseks või kährikuks. Praegu aga on aga täiesti reaalne võimalus näha mõnd rändavat šaakalit ükskõik kus Eestis. Toon järgnevalt välja mõned põhitunnused, mida tuleks tähele panna šaakali eristamisel tema lähedastest liikidest.

Šaakali põhitunnused

  • Suurus

Meil kütitud või hukkunud šaakalite kaal jääb keskmiselt vahemikku 10–13 kg, tüvepikkus (ilma sabata) 75–90 cm, turjakõrgus on keskmiselt 50 cm. Niisiis on šaakal mõnevõrra suurem rebasest, kuid märksa väiksem hundist. Šaakali suurus on võrreldav septembrikuise hundikutsikaga ja koertest Soome püstkõrvaga (väike, punast värvi, laikadega ühte rühma kuuluv jahikoeratõug). Saba on šaakalil proportsionaalselt märksa lühem kui rebasel.

Noorest hundist saab šaakalit eristada jalgade jämeduse järgi: šaakalil on märksa peenemad jalad kui sama suurel hundikutsikal. Meie šaakalite kõrvad ei ole erinevalt levinud arvamusest pea suhtes suuremad kui rebasel või hundil, pigem vastupidi. Samuti sarnaneb karvastiku pikkus ja tihedus meie teiste metsikute koerlaste omaga, mistõttu ei saa ka seda kasutada liigi eristustunnusena.

  • Värvus

Šaakali keha kesk- ja alaosa on punakaspruun, kõht hele ning selg ja saba hallikas. Kurguosa on valge, mida erinevalt rebasest lõikab punakaspruun kaelus. Üks olulisemaid tunnuseid, mis eristab šaakali värvust rebase omast, on heledad kõrvatagused ja heledad jalgade esiosad, mis rebasel on mustad. Neid viimaseid eristustunnuseid tuleb eriti tähelepanelikult otsida näiteks mustvalgetelt rajakaamerapiltidelt, kus looma värvus ega saba ole hästi nähtav. Erinevalt hundi hallist või kollakas-hallist domineerib šaakalil punakaspruun toon, mida meie huntidel esineb väga harva.

  • Ulgumine

Sarnaselt hundiga on ka šaakalile omane suhelda liigikaaslastega ulgumise abil. Šaakalid aga uluvad huntidest kõrgemal toonil ja käredama tämbriga ning ulgumise pikkus on lühem. Kui hundikarja ulgumist alustab enamasti isahunt oma madala häälega, siis šaakalite hulgas nii madalate toonide tekitajat pole. Šaakalid aga võivad ulguda väga regulaarselt õhtuti toitumisretkele minnes. Tuleb arvestada, et uluvad ikkagi vaid territoriaalsed loomad, mitte üksikud rändajad.

  • Jäljed

Šaakali jäljed on suuruselt võrreldavad suurema rebase ja väiksema koera omadega, olles märksa väiksemad kui hundi ja suuremad kui kähriku jäljed. Rebasega võrreldes on šaakali jäljed ümaramad ja tema jäljerida vähem sirgjooneline.

Šaakali üks eristustunnuseid on kokku kasvanud teise ja kolmanda varba padjandid nende tagaosas, mis paistab heal pinnasel oleval jäljel südame kujutisena. Selline tunnus puudub nii rebasel, hundil kui ka koeral, kuid on olemas kährikul. Kähriku jälg aga on märksa väiksem, ümaram ja sammu pikkus lühem.

Šaakalitest teavitamine

Šaakal on Eesti jaoks uus, oma leviala jõudsalt laiendav ja teatud tingimustes inimese majandustegevusega konflikti minev kiskjaliik, mistõttu tuleb meil tema populatsiooni dünaamikat, leviku muutusi ja käitumist hoolikalt jälgida. Seetõttu võiks sellistest loomade vaatlustest, kui eespool kirjeldatud tunnused viitavad üsna selgelt šaakalile, anda teada aadressil ulukiseire@envir.ee ja võimalusel lisada ka fotod. Hukkununa leitud või kütitud šaakalist paluks samuti võimalikult kiiresti teatada, sest neilt saadav biomaterjal on samuti väga väärtuslik populatsiooni jälgimisel.




JAGA