EJ2/2016: Viimaste aastate edukaim hundijahihooaeg on lõppenud

EJ2/2016: Viimaste aastate edukaim hundijahihooaeg on lõppenud

1739
Silver Simensoni rajakaamera foto

TEKST PEEP MÄNNIL, KAUR eluslooduseosakonna juhtivspetsialist

Möödunud hooajal kütiti 103 hunti, mis on viimase nelja aasta suurim näitaja. Üle saja hundi lasti viimati aastal 2011. Suuremat küttimist lubas hundi suurenenud arvukus, praeguste andmete põhjal oli Eestis möödunud aastal umbes 25 hundipesakonda.

Kuigi selle artikli kirjutamise ajaks ei olnud saabunud veel enamik biomaterjale ja vaatlusandmeid, samuti jätkus jaht Hiiu- ja Saaremaal, saab möödunud hooaja kohta juba üht-teist öelda.

Enim kütiti hunte neis maakondades, kus arvukus oli kõige enam suurenenud: Järva-, Rapla- ja Läänemaal lasti kokku 35 isendit, mis on rohkem kui kolmandik kogu Eesti kütitud huntidest. Väikseimaks jäi küttimismaht Jõgeva-, Ida- ja Lääne-Virumaal, kus lasti kokku vaid kuus hunti. Lubade vähene eraldamine sellesse piirkonda oli tingitud huntide suhteliselt väiksest arvukusest ja vajadusest lasta sel mõnevõrra taastuda. Eesti lõunaosa maakondades lasti kõikjal hunte viis kuni üheksa isendit, et säilitada praegust arvukust järgmiseks aastaks või tagasihoidlikult vähendada.

Limiidi teise osa suunamine väiksematele ohjeldamisaladele tundub olevat õigustatud: nii saab suunata küttimist sinna, kus kahjustused on tõenäolisemad ja säilitada rohkem neid karju, kes asustavad suuremaid loodusmassiive. Nii jäi päris või peaaegu puutumata viis hundikarja, kuid tugevama küttimissurve all olnud karju oli kaheksa, kust suur osa liikmetest ka maha lasti. Viimaste hulka kuuluvad tänavu ka Hiiu- ja Saaremaad asustavad hundid. Suvel oldi veendunud kolme hundipesakonna olemasolus Saaremaal ja kahe-kolme olemasolus Hiiumaal, kuid siiani laekunud küttimisandmed ja vaatlused jahihooaja jooksul seda ei kinnita.

 

Hundid saartel

Saaremaal oli ülemöödunud aastal kaks hundipesakonda, üks saare lääneosas ja teine idaosas. Sellele järgneval hooajal kütiti saare lääneosast kolm kutsikat, idaosast aga neli kutsikat ja üks täiskasvanud isane. Möödunud hooajal aga on siiani tõestust leidnud vaid ühe pesakonna olemasolu saare lääneosas. Võimalik, et saare idaossa alles jäänud emahunt ei leidnud endale mahalastud isase asemele uut kaasat ja jäi möödunud kevadel viljastamata. Seda kinnitab ka olnud hooajal lastud kolme-nelja-aastase emahundi emaka analüüs, mis ei näita sigimist möödunud, küll aga ülemöödunud hooajal (viis lootearmi varasemast sigimisest). Siinkohal suur tänu Orissaare jahimeestele korralikult võetud proovide eest!

Ka Saaremaa lõunaosast, kus suvel pesakonda nähti, pole jahihooaja jooksul karja olemasolu täheldatud, samuti ei ole sellest piirkonnast lastud ühtki hunti. Kogemused näitavad, et kui piirkonnas on olemas pesakond hunte ja limiit piire peale ei pane, siis enamasti sealt midagi ikka kütitakse. Karjas olevatest loomadest jäävad aga püssi ette ennekõike kutsikad, kes on vanematest rumalamad, samuti on neid karjas rohkem kui täiskasvanud loomi.

Saaremaa lõunaosast Pihtla jahipiirkonnast kütiti hoopis šaakal, kes osutus kutsikaks. See viitab, et piirkonnas sündis möödunud aastal Saaremaa esimene šaakalipesakond.

Samuti on ülimalt ebatõenäoline ka enam kui ühe hundipesakonna olemasolu Hiiumaal. Kui saarel oleks kas või kaks pesakonda, elaksid nad teineteisest võimalikult eemal (sarnaselt Saaremaaga ülemöödunud aastal, kus uus pesakond tekkis teisest nii kaugele kui saarel üldse võimalik), Hiiumaal aga on kogu hundi põhitegevus koondunud saare loodeossa. Kindlamalt saab hundi seisu saartel hinnata muidugi alles pärast lõplike vaatlusandmete saabumist ja kütitud loomadelt võetud bioproovide analüüsi.

Tänavu oli kärntõvega nakatunud huntide osa kütitute hulgas taas väga suur, mille tõttu võib prognoosida märksa kehvemat juurdekasvu kui mullu.

 

Šaakalid

Šaakalist sai selle aasta algul jahiuluk ja neid kütiti sellel lühikeseks jäänud jahihooajal viis. Peale Saaremaalt lastud isendile kütiti üks aastane isane Vormsi saarelt, üks isend Matsalu rahvuspargi lõunaosast Massu jahipiirkonnast ja kaks rahvuspargi põhjaosast Haapsalu jahipiirkonnast. Möödunud aastal oli Eesti lääneosas teadaolevalt viis-kuus šaakalipesakonda, mujal pesakondadest teavet ei ole.

Võib öelda, et möödunud hooajal oli hundi arvukuse reguleerimine edukas ja järgmiseks aastaks võiks oodata arvukuse väikest kahanemist ning asustustiheduse ühtlustumist mandriosas. Samuti võib eeldada, et saartel suudeti huntide arvukust varasemate aastatega võrreldes vähendada ja eeloleval suvel jääb kahjustuste hulk vähemaks.

Tahan tänada kõiki jahimehi, kes kogusid ja edastasid kvaliteetseid vaatlusandmeid ning bioproove. Mida parem on kogutav materjal, seda paremad on seire tulemused ja adekvaatsemad küttimisettepanekud.

 




JAGA