EJ2/2016: Metssiga kui kiskja. Kas oht maaspesitsevatele lindudele?

EJ2/2016: Metssiga kui kiskja. Kas oht maaspesitsevatele lindudele?

1580
Foto: Jüri Jõepera

TEKST RAGNE OJA

Metssiga on väga laia toiduspektriga kõigesööja, kelle toiduobjektide hulka kuulub lühidalt öeldes kõik, millest jõud üle käib.

Kuigi suurema osa toidust moodustavad taimed, langevad metssea saagiks ka väiksemad selgroogsed. Eriti ohustatud rühmaks peetakse maaspesitsevaid linde, sealhulgas metsislasi, kelle arvukus on viimasel sajandil oluliselt vähenenud. Et hinnata, kui suurt ohtu kujutab metssiga Eesti enim kaitstud kanalisele, kogus Tartu ülikooli terioloogia töörühm RMK rahastatud metsise kompleksuuringu käigus kolmel aastal (2013–2015) metsise mängupaikadest peale kiskjate väljaheidete ka metssigade väljaheiteid. Kokku analüüsiti 109 kevadist väljaheidet Jõgeva-, Ida-Viru-, Viljandi- ja Võrumaa metsisemängudest. Väljaheiteid koguti keskpäeval, kui linnud olid mänguplatsidelt juba lahkunud.

Toitumise uurimine väljaheidetest on vana ja laialt kasutatud meetod: väljaheide pestakse sõelal ja toiduobjektid jagatakse morfoloogia alusel eri kategooriatesse. Väljaheidete kogumine ja uurimine ei häiri looma tavapärast elutegevust ega kahjusta teda mitte mingil moel. Seega sobib see meetod kasutamiseks igal aastaajal ja ka neis piirkondades, kus küttimine on keelatud või raskendatud. Siiski ei ole alati teada väljaheite omanik, pealegi ei võimalda tavapärased meetodid metssea puhul eristada sugu, vanust ega isendeid.

Et selle projekti käigus oli väga oluline teada ka metssea saagiks langenud lindude liigilist kuuluvust, kasutasime peale traditsioonilise meetodi geneetilist meetodit. Väljaheitest eraldatud DNA alusel on võimalik toiduobjekte määrata ka siis, kui need on pärast seedesüsteemi läbimist morfoloogiliseks määramiseks liialt lagunenud. Tegemist on siiski vaid kvalitatiivse meetodiga: määrata saab toiduobjekti olemasolu, aga mitte kogust. Seega täiendab geneetiline meetod morfoloogilist toitumisanalüüsi, kuid ei anna lisainfot toiduobjektide proportsioonide kohta metssea toidus.

Toitumisanalüüsi tulemused

Toitumisanalüüsi tulemused on kokku võetud joonistel 1 ja 2. Enamikus (94%) väljaheidetes leidus taimseid toiduobjekte, mis jagati vastavalt taimede maapealsed osad (47%), juured (38%) ja teravili (26%). Taimed moodustasid ka mahuliselt toidust kõige suurema osa: taimede maapealsed osad 38%, juured 24% ja teravili 21%. Metsise püsielupaikades on metssigade lisasöötmine keelatud, kuid toitumisanalüüsi tulemused näitavad, et ka kaitsealadel elavad metssead kasutavad lisasööta.

Arvestades Eesti kaitsealade mõõtmeid, on ilmselt raske leida metsseakarja, kes ei käi kusagil lisasööta söömas. Lisasöötmise piiramine kaitsealade lähedal võib küll esialgu suurendada metssea kisklust, aga kaugemas tulevikus vähendaks see metssea populatsiooni toetavat mõju ja aitaks vältida olukorda, et kaitsealadele varjunud loomad otsivad lisatoitu lähedalasuvatest jahipiirkondadest.

Taimse toiduga võrreldes on loomsete toiduobjektide osa madal, vaid 14%, kuid esinemissagedus see-eest suhteliselt suur – 44%. Seejuures on tegelik esinemissagedus ilmselt alahinnatud, sest vihmausse, mis on metssigade peamised selgrootud toiduobjektid, ei ole enamasti võimalik väljaheitest morfoloogiliselt määrata. Pealegi võivad mitmed loomsed toiduobjektid olla peenestatud nii väikesteks tükkideks, et need pestakse läbi sõela. Kuigi metssigade toit on valdavalt taimne, oli valimis kuus väljaheidet, mis sisaldasid eranditult ainult loomseid toiduobjekte.

Selgrootutest esines metssigade väljaheidetes peamiselt lülijalgsete tiibu, jäsemeid, kitiinitükikesi ja mardikaliste vastseid. Vaid kaheksas väljaheites oli jälgi pisiimetajate (hambad, karvad) või raipe (suuremad luukillud ja üksikud karvad) söömisest, üks sisaldas sisaliku soomuseid ning viis lindude sulgi, luid ja munakoore tükke. Peale nende leidus 17 väikeste roomajalaadsete soomuste tükki, mis võisid pärineda nii roomajatelt kui ka lindudelt. Enamik selliseid leide oli pärit liivase pinnasega Võrumaa, kaks Jõgevamaa mängudest.

Vaid 69 proovi olid säilinud piisavalt, et DNA määramine oli võimalik. Kolm väljaheidet sisaldas metsise, üks tedre, üks laanepüü ja üks varese pärilikkusmaterjali. Kolmel juhul oli saakobjekt kas metsis või teder. Seejuures näitas geneetiline meetod linnu esinemist viies väljaheites, kus see morfoloogilise analüüsiga ei ilmnenud. Ühest roomajalaadseid soomuseid sisaldavast väljaheitest õnnestus määrata tedre ja ühest sisaliku DNA. Kahe meetodi tulemusi kombineerides on linnu esinemissagedus metssea toidus vähemalt 10% ehk kaks korda suurem, kui näitas morfoloogiline toitumisanalüüs.

Oht lindudele

Väljaheitepõhine analüüs ei võimalda küll võrrelda erinevusi üksikisendite ja karjade toitumises, kuid käitumuslikult võivad just karjad olla maaspesitsejatele ohtlikumad kui üksikud kuldid. Karjad leiavad metsise suurema tõenäosusega üles, sest katavad toiduotsingutel üksikisenditest märksa suurema maa-ala. Kuigi uurimisaladel esines ka laanepüüsid, keda välitöödel korduvalt kohati, leidus tõendeid vaid ühe laanepüü murdmisest. Sellist erinevust metsisega võrreldes võib selgitada erineva kaitsestrateegia kasutamisega: paare moodustavad laanepüüd märkavad arvatavasti lähenevat kiskjat varem ja tõusevad lendu enne, kui kiskja ohtlikku lähedusse jõuab.

Kuigi teistest elupaikadest pärit andmete põhjal on arvatud, et metssead ohustavad pigem kurvitsalisi, etendab metsiste elupaikades metssiga kahtlemata metsise ja ka teiste kanaliste jaoks kiskja rolli. Kui rebase, nugise ja kährikkoera toidus esinevad kanaliste kõrval mitmed värvulised (Egle Soe avaldamata andmed), siis metssead olid meie andmete põhjal spetsialiseerunud kogukamatele ja kättesaadavamatele kanalistele. Seega näib, et viimase poolteise aasta jooksul Eestis levinud sigade Aafrika katku viiruse tõttu vähenev metssigade arvukus on vähemalt metsisele hea uudis.

Metssiga kui kiskja joonis

Joonis 1. Toiduobjektide esinemissagedus metssea kevadistes väljaheidetes, mis on kogutud kaitsealadelt.

Joonis 2. Eri toidugruppide osa (mahuprotsent) metssea toidus kevadel – morfoloogilise koproanalüüsi tulemused.





SHARE