EJ2015/6: Jahirahu maaletooja

EJ2015/6: Jahirahu maaletooja

1921
Rein Sõitja EJSi maja metsisega poseerimas. Foto: Jaanus Vaiksoo

Jõulukuu 18. päeval kuulutati Saaremaal Kuressaare lossis juba 23. korda välja jahirahu Eesti metsadesse. Ligi veerand sajandit kestnud traditsioon on jahimeeste jaoks muutunud jõulupühade lahutamatuks osaks. Ent kuidas sai jahirahu kuulutamise ilus rituaal Eestis alguse? Selle sündmuse idee algataja Rein Sõitja tähistab 11. detsembril 70. sünnipäeva.

Rein Sõitja on Eesti jahinduses värvikas kuju. Ta on juhtinud Eesti Jahimeeste Seltsi iseseisvuse taastamise järgsetel keerulistel aastatel, kandes koos tegevjuht Anti Levandiga hoolt selle eest, et jahimeeste katusorganisatsioon ei lagunenud, vaid jäi püsima ja on kujunenud ligi 11 000 jahimehega üheks mõjukamaks ühiskondlikuks organisatsiooniks. Olles ise aastaid töötanud Rahva Hääles ja Õhtulehes nii reporteri kui ka vastutava sekretärina (praeguses mõistes tegevtoimetajana), tekkis Sõitjal 1980. aastate lõpus Soome kolleege külastades idee, et meilgi võiks olla oma jahiväljaanne.

Jahimehe ajalehe esimene number ilmus 1988. aasta novembris ja trükiti põllumajanduse infokeskuses, kus Rein Sõitja tol ajal töötas. Esimese lehenumbri toimetaja oli ta ise, järgmised valmisid koos Ivar Jüssiga. Nii ilmus üle kuu kuus numbrit, siis tuli pikem paus. Kui Jahimees 1992. aastal taas ilmuma hakkas, oli toimetajaks kutsutud juba Ülo Kraan, kes tegi lehte läbi terve kümnendi ja arendas selle 2001. aastaks ajakirjaks Eesti Jahimees. Ajalehel oli kohe ka toimkond, kuhu kuulusid Jaan Lukas, Enn Mahoni, Jaan Naaber, Tiit Randveer, Tiit Randla ja Kaarel Roht. Sõitja sõnul on algusest peale lähtutud põhimõttest, et ajalehe artiklitest pool käsitleks koolitust ja jahimehe harimist.

Esimene jahirahu Viljandimaal

Soomlastelt on pärit ka jahirahu idee. Soome Jahimeeste Liidu kutsel käis EJS-i esimees Rein Sõitja Kuopios jahirahu väljakuulutamisel. Tseremoonia toimus lumises metsas tõrvikute valgel. Kuulutati välja aasta jahimees ja austati kütte. Kõik see jättis sedavõrd sügava mulje, et tekkis soov korraldada samasugune üritus ka Eestimaal.

Sõitja innustusest võttis kohe tuld Viljandi jahimeeste liidu esimees Jaan Lukas ja nii kuulutatigi jahirahu esimest korda välja 1993. aasta 21. detsembril Viljandi lähistel Heimtalis, kus künkanõlval kuuskede all süüdati lõkked ja lumelaternad. Ülo Kraan kirjutas sündmusest Jahimehes: „„Aktuaalse kaamera“ võttegrupi juhile Endel Sõerdele intervjuud andes toonitas Rein Sõitja, et niisugune looduses jõulurahu väljakuulutamise rituaal on meil esmakordne ning sellega on pandud alus ilusale traditsioonile.“ Nii see ongi läinud: jõulu- või jahirahu on muutunud kauniks tavaks.

Kuidas Reinust sai jahimees

Reinust sai jahimees tänu ajakirjanikutööle. 1967. aastal, kui asutati ENSV Jahimeeste Selts, vabanes Rein Sõitja nõukogude armee kolmeaastasest teenistusest ja asus tööle Rahva Hääle tehnilise toimetajana. Mõne aja pärast jäi infoosakonnas vabaks reporteri koht, Sõitja pandi sellesse ametisse ja varsti saadeti noor reporter jahimeeste seltsi Tiit Randla juurde, et ta hakkaks kirjutama lugusid jahindusest ning kalandusest. Hakkaski, aga vaevalt paar nädalat hiljem istus ta juba loengutel, mida pidas Mihkel Meri, ja Reinust endast koolitati samuti jahimees. Eelsoodumus oli olemas juba lapsepõlvest.

Vahetult pärast sõda sündinud Reinu lapsepõlv möödus Nõmmel Kevade tänavas. Nõmme oli tol ajal nagu maakoht: kohe maja tagant algas mets, poiste põhiline mängumaa. Rappa ei lubatud minna, aga see oli siiski kõige põnevam paik oma seljandikkude ja kaitsekraavidega.

Põhikoolis käis Rein Tallinna 28. kaheksaklassilises koolis (Hiiu põhikool), kust algas ka tema suur spordihuvi. Eriti hästi hakkas minema võrkpallis. Kujunes välja hea punt ja 1960. aastal tuldi juba 7. klassis Tallinna koolinoorte meistriks. Keskkoolis, praeguses Nõmme gümnaasiumis, oli Reinu võimlemisõpetaja suur matkaentusiast ja orienteeruja. Nii hakkas Rein mööda metsi jooksma, parimateks tulemusteks esimene Eesti noorte meistritiitel orienteerumises ja teine koht koolipoiste võistkonnaga Jüriöö jooksul meeste konkurentsis.

Igati head eeldused jahimeheks saada olid olemas, kuid toona ei osanud Rein sellest veel unistada. Tema unistused olid suunatud märksa kõrgemale: Musta mere äärde lennukooli. Keskkooli lõpuaastatel käis Rein paar aastat Lasnamäe nõlval purilennukiga lendamas, kuid lennukooli siiski ei pääsenud. Selle asemel tuli sõjavägi Leningradi külje all Lomonossovis.

Pool sajandit jahimehena

Pealtnäha otsekui juhuse tõttu jahimeheks saanud Rein on nüüdseks jahinduses olnud pea pool sajandit. Sellesse aega mahub lugematu hulk jahiretki ja -seiklusi, mille krooniks sel sügisel otsekui juubelikingiks kütitud karu. Neli õhtut oli ta käinud Kahalas varitsemas, selleks ajaks oli Harjumaal lasta jäänud veel üks karu. 26. oktoobril läks ta koos kohaliku kütiga põllu äärde. Nad nägid telefonist, et karu juba sööb. Tuli riskida ja maast lasta. Oli täiskuuöö. Rein ootas õiget hetke, kui karu istus, ja tulistas. See oli suur isakaru – 235 kilo.

Jahilugusid võiks nii pika staažiga jahimees rääkida lõputult, mõned neist kõlavad uskumatult. Näiteks lugu sellest, kuidas Sõitja seajahil siga altpoolt nägi. Rein oli jõudnud jahile teistest hiljem. Jaht juba käis ja siga jooksis kütiliinist läbi, koer järel. Rein läks seale vastu, tegi lasu, kuid siga ründas. Ühtäkki oli Rein pikali ja emis hüppas rinnale. Siis rabas koer seal tagumisest jalast ja kõik lõppes siiski õnnelikult, ainult reiel ilutses suur sinikas. Tabatud emis kaalus 136 kilo!

Von – saksa karmikarvaline linnukoer

See koer, kes tookord siga taga ajas, oli Mihkel Mere saksa karmikarvaline linnukoer Von. Esimesed kolm-neli jahiaastat oli Rein ajumees ja käis Mihkli koeraga kogu aeg metsas. Reinule meeldib saksa karmikarvalise universaalsus, temaga saab pidada kõiki jahte, ta on hästi juhitav ja jagab ka ise jahimehele infot: koera hääle järgi saab suurepäraselt aru, mis metsas parasjagu toimub.

Nüüd on Reinul juba kuues sakslane. Kõik on olnud tõsised töökoerad. „Mina ei ole pidanud linnujahil olles üle saapa vette minema – koer toob saagi alati ära,“ kiidab Rein. „Tegelikult ei tohikski ilma koerata jahti pidada, kuid praegu on verejälge ajavaid koeri Eestis ikka liiga vähe.“

Kõige ilusamaks jahiks peab Rein siiski jänesejahti. Loodetavasti pakub talv selleks ka häid võimalusi. Eesti Jahimees ja EJS soovivad viimased 15 aastat Harju Jahindusklubi juhtinud Rein Sõitjale palju õnne ja mõnusaid jahiretki kodustes Harjumaa metsades!

Tekst: Jaanus Vaiksoo




SHARE