EJ2015/2: Püssilaad kui rätsepatöö

EJ2015/2: Püssilaad kui rätsepatöö

5795

“Kui püssilaad on õige ehk täpselt sinu järgi meisterdatud, siis on vaja teha vaid üks liigutus, et püss oleks palges. Võid, silmad kinni, püssi palge tõsta ja oled hetkega laskmiseks valmis.” Nii selgitab noor relvameister Aleksei Kokarev (28) Läänemaalt Uuemõisast, miks ta on süvenenud relvameisterdamise keerulisse ja suurt püsivust nõudvasse kunsti.

Jahipidamine on viimastel aastatel tublisti populaarsust kogunud. Noorjahimeeste kursused on soovijatest tulvil, jahist on saanud arvestatav hobi, paljudele eluviis. Küti lahutamatu kaaslane on tema relv. Iga jahimees mäletab seda elevust, kui ta ostis oma esimese jahipüssi. Noorele mehele on see tähtis sündmus – nagu esimene armastus! Kõige olulisem on siis relva proovida, lasta tiirus, teha oma esimesed tõelised jahilkäigud.

Esimesse relva suhtutakse sageli kriitikavabalt – tähtis, et ta on olemas! Ent ajapikku hakkab koos vilumusega kasvama ka nõudlikkus. Jahisõpradega kogemusi vahetades mõistab tõsine kütt peagi, kui oluline on laskmise mõnu, tunne, et sa oled relvaga üks, sellega justkui kokku kasvanud. Poest ostetud relvaga võib sellise tunde saavutamine võtta väga pikka aega ja ideaalset klappi ei pruugigi tekkida. Või pole jahimehel aimugi, mida võib tähendada üks väga hea relv.

MZ 21-12

Aleksei oli poisina noorkotkas, hiljem sai temast kaitseliitlane. Talle meeldis laskmine ja sestap otsustas ta osta õhupüssi. “See oli nii ammu, et mul polnud siis aimugi, et minust võiks saada jahimees,” meenutab Aleksei. “Juba sellest õhupüssist tahtsin teha midagi enda jaoks, ehitasin selle täiesti uueks.”

Läks mõni aasta, Aleksei õppis jahimeheks, müüs õhupüssi ära ja ostis esimese päris jahirelva – MZ 21-12, millel olid nii laad kui ka laeklots katki. Ainus võimalus vajalikku laadi ja osasid hankida oli Venemaalt, kust tellida oli liiga keeruline ja kallis. Ka relvameistritelt ei saanud abi, sest laeklotsi polnud nende sõnul võimalik enam teha. Nii ei jäänudki muud üle kui hakata ise nokitsema. “Kolm-neli esimest katset läks ahju, kuni lõpuks sain ühe püssile peale,” kirjeldab mees.

Esimesele järgnesid uued tööd ja ajapikku kujunes püssilae meisterdamisest Alekseile professionaalne hobi, mida ta teeb südamega. Ühele tööle kulutatud aeg pole tähtis. Kõik tellijad peavad saama nii hea asja, kui mees suudab pakkuda. Kuna Aleksei oli asutanud hiljaaegu väikeettevõtte, siis tegi ta ka äriplaani püssilaadide valmistamiseks ning sai EAS-ilt starditoetust, et osta tööpingid.

Aleksei on visa iseõppija. Ta küsis nõu relvaparandustöökodadest ja mõnelt relvameistrilt, uuris interneti kaudu püssilae valmistamise valemeid, testis neid ning selekteeris aja jooksul õiged skeemid välja. Suureks abiks on olnud ka Eesti parimaid kuulilaskurite koolitajaid Aarne Taal. Nelja aasta jooksul on Aleksei valmistanud üle 20 püssilae.

Rätsepatöö

Kaba2

Kui jahimees läheb poodi, ei leia ta sealt niisugust püssi, mis talle ideaalselt sobiks. Inimesed on erinevate kehamõõtudega ja seepärast tuleks ka püssilaad valmistada igaühe kehamõõtude järgi. “Inimese mõõdud püssilae meisterdamisel on ülitähtsad. Laad võib olla väga ilus, aga kui see pole inimese jaoks sobiv, on relvaost raharaiskamine,” ütleb Aleksei veendunult. “Iga väiksemgi mõõt loeb, näiteks sõrmepikkus. Kui me võtame püssi kätte, siis peab olema sõrm päästikul täisnurga all, sest sel juhul vajutame päästikut sõrmeotsaga. Kui sõrm on päästikust liiga kaugel, siis sõrmelihas nihutab valesse asendisse randmelihase, mis viib lasu paigast ära.”

Püssilae valmistamine on täpipealt nagu rätsepatöö. “Kui jahimees tuleb minult püssile uut laadi tellima, siis uurin kõigepealt, mida klient tegelikult soovib. Seejärel võtan täpsed mõõdud: näo mõõdud, rinna laiuse, käte ja sõrmede pikkuse jne. Kuid mõõtmisest üksi pole kasu. Püssiomanik peab käima ka proovis, katsetame lasketiirus,” selgitab meister, miks püssilae valmistamine on nii töömahukas ja pikk protsess. “Viilin niikaua, kuni kuul lendab kümnesse,” ilmutab Aleksei oma järeleandmatut loomust. “Ka käepideme teen täpselt inimese peopesa järgi. Jahimees viibib sel ajal kaks-kolm tundi proovis. Võtan mõõdud, lõikan, viilin. Proovin uuesti, kuni käepide istub ideaalselt.”

Püssilae valmistamine on puhas käsitöö. Peamiselt kasutab Aleksei selleks Ameerika pähklit (tuntud rohkem musta pähklipuuna), mida on hea kerge töödelda. Kahtlemata eeldab püssilae meisterdamine kunstimeelt ja -annet. Alekseile on alati meeldinud joonistada ning tal on hea skulptorivaist ja proportsioonitunnetus. Hea püss jääb jahimehele sageli kogu eluks. Nii tuleb püssilaele lisaks ideaalsetele funktsionaalsetele omadustele anda kaunis välimus. Aleksei valmistatud püssilaed on perfektselt viimistletud.

Kirglik pardikütt

Noorusele vaatamata on Alekseist kiiresti kujunenud väljapaistev meister, kes tunneb oma tööd väga hästi. Ent ta suudab veelgi üllatada, kui hakkab rääkima oma lemmikjahist – pardijahist. Sellest kirest andis kõigepealt aimu töökojas rahulikult ringi jalutav must retriiver, kuid nüüd otsib Aleksei välja pardivile.

“Pardijaht on täiesti omaette kunst,” süttib kütis jahikirg ja ta mängib vilel ette terve sarja peibutamishääli. Tuleb välja, et lisaks kunstiandele on Aleksei väga musikaalne. “Pardipeibutamine on ütlemata nauditav. Märksa põnevam on part näiteks 400 meetri kauguselt enda juurde meelitada, kui lihtsalt mere ääres passida ja ülelendu oodata.” Tundub, et pardijahijutte jaguks Alekseil mitmeks tunniks, aga see on juba hoopis üks teine lugu, kui tsiteerida teleklassik Urmas Otti.

Küll aga võiksid tõsised jahimehed kõrva taha panna, et Haapsalu külje all Uuemõisas tegutseb väärt meistrimees, kellelt võib igati soodsalt tellida endale ideaalselt sobiva püssilae. Huvilised saavad Aleksei Kokareviga kontakti kodulehe (windowfilms.ee) või e-posti (info@windowfilms.ee) kaudu. Püss palge!

Kuidas püssi valida?

Nõuandeid jagab tipplaskur Arles Taal

Laskmise juures on kõige tähtsam relva hoida, kuid järgmine on juba see, millest hoida – relvalaad. Olen ka varem kirjutanud, kuidas poodides pakutavad relvad on tehtud tootja arvates keskmise inimese jaoks. Nii sobibki relv enam-vähem ja võimalikult paljudele. Ja kahjuks väga paljudele ei sobi.

Relvalae tegemisel on olulised inimese kehaehitus, suurus, füüsilised eripärad, relva peamised kasutusviisid. Head laadi on lihtne kirjeldada: kui jahimees võtab relva kätte, seisab sirgelt, suleb silmad, tõstab relva õlga ilma end kuidagi kõrveraks (ka kaelast mitte) vajutamata, surub relva õlga nii, et ka läbi põse tunda, avab sihtimise silma ja sihik on paigas. Lahtisel sihikul peab kirp olema sälgus ja optika puhul pilt ilma varjudeta või rõngata. Tavaliselt püütakse ikka end kohendada harjumuse järgi ja siis väidetakse, et relv sobib, kuid läbi pingutuse ja pingete sobituva relvaga on palju kergem mööda lasta.

Vajalikud elemendid

Pikkus. Ideaalilähedane pikkus lae tagaosas saavutatakse nii, et hoitakse relva käepidemest ja pannakse lae tagumine ots vastu küünarvart küünarnuki lähedale. Ranne peaks venituse või kõveruseta sirgeks jääma. Oskajamatel meestel kujuneb vajalik pikkus sellest natuke pikemaks. Paraku on aga paljudel suurtel meestel see osa relvast liiga lühike: kõrvalt vaadates hoitakse käes justkui mängupüssi.

Käepideme osa. Hoides relva, peaks nimetissõrme viimase lüli padjaosa olema täpselt päästikul nii, et on võimalik päästikut tõmmata paralleelselt toruga. Enamasti ulatub sõrm kaugemale ja päästetakse esimese liigesega või ulatub vaid sõrme ots päästma. Käepideme nurk peab võimaldama tõmmata relva tugevasti õlga, kuid käepide ei tohi olla rauaga risti, sest siis jääb ranne relva tõstmise järel pingesse. Ideaalne on väike kalle tagasi. Peopessa võiks jääda väike “muhk”, nagu oleks käepidemel muna – nii hoiab käsi sellest loomulikul moel.

Põsetugi. Selle kõrgus-kaugus-nurk annavadki tulemuse, kus sihik on otse ees või ei ole (seesama silmad-kinni-test). Pole olemas põsetuge, mis sobiks korraga lahtisele sihikule ja optikale – kannatab vähemasti üks, kui mitte mõlemad.

Laenurk. Inimese keha ei ole ristkülik ja päris otse õlga minev laad on kompromiss. Hea laad on veidi viltu välimise käe poole ning õlas oleva nurga järgi – nii sobib see kehaga paremini. Päris tagumine ots peab ülaosas olema libe, et saaks riideid kaasa haaramata õlga tõsta, ja altpoolt veidike (ainult veidi) kare, et päris õlast ei libiseks.

Lae esiosa. See peab olema käele sobiva jämedusega: sõrmedega peab suutma ümbert võtta ja veidi pigistada, kuid mitte liiga tugevalt – enam-vähem peopesapaksune. Vajadusel tuleb päästiku lähedal olev osa teha veidi lamedam (ning sobiva kõrgusega), kui laskja seisvat ulukit lastes ka kehale toetub.

Tasakaal. Lae meisterdamisega suunatakse ka relva tasakaalu. Rohkem liikuvaid märke lastes võiks kuulirelvadel raskuskese nihkuda raua suunas ning seisvate märkide jaoks päästikule lähemale.

Hea püssimeister teab ja jälgib neid soovitusi ning suunab laskjat õiges suunas. Minu lisasoovitus on väiksemate teadmiste korral paluda lahendusi, kus mõnda lae osa saab reguleerida pikemaks-lühemaks, põsetuge üles-alla ja vasakule-paremale.

TEKST JAANUS VAIKSOO
FOTOD KAAREL ROHT




JAGA