TÕNIS KORTS
Uues jahiseaduses on keskkonnaministeerium seaduse koostajana ja riigikogu seadusandjana näinud ette, et hallhüljes on kaheksas suuruluk. Vajalike formaalsuste täitmisel võib hülgejaht Eestis alata.
Hülgeid on Läänemerel kütitud hallidest aegadest ja hülgekütid on olnud teadupärast alati kogukonnas au sees. Eesmärgiga saada tervikpilt hüljeste olukorrast Läänemerel ja nende praktilisest ohjamisest käisid Eesti Jahimeeste Seltsi president Margus Puust ja tegevjuht Tõnis Korts ning Annely Akkermann riigikogu keskkonnakomisjonist põhjanaabrite juures asja uurimas. Osalesime soomlaste kutsel kolmepäevasel koolitusel Oulu lähedal Hailuoto saarel.
Koolitajad olid oma ala tõelised asjatundjad: Stefan Pellas on Soome riikliku ulukikeskuse põhjaranniku piirkonna pealik ja hülgekütt Jouni Heinakoski Kemist suurte kogemustega meremees. Läbisime hülgeküttide koolitusprogrammi. Alustuseks tutvustati hülgejahi ajalugu, mis ulatub kaugele minevikku. Hüljes on olnud ressurss, mida rannarahvas on kasutanud nii oma tarbeks kui ka ekspordiks. Väga väärtuslik on olnud keedetud hülgerasv – sellega on näiteks töödeldud Kalajoki kirik, mis seetõttu ilmastikule hästi vastu paneb. Soomes püüti hülgeid töönduslikult kuni 1976. aastani, mil tekkis väike vahe. 1997. aastal jätkati püüki.
Soome kogemus
Soomes kütitavad hallhüljes ja viigerhüljes erinevad nii välimuse kui ka käitumise poolest ning neid on väikese ettevalmistuse korral kerge eristada. Õpetati palju praktilisi nippe, kuidas eristada liike veel ja jääl. Viigerhüljes on lühema koonuga ja näeb hästi enda ette, hallhüljes on hülgekütt Jouni sõnul “kummikunina”, kes peab pikema koonu tõttu rohkem pead keerutama. Erinev on näiteks seegi, kuidas nad võrgust kala söövad. Hallhüljes sööb kala ära ja jätab pea alles, viigerhüljes sööb võrgu puhtaks.
Soome valitsus on andnud viimastel aastatel loa 1050 hülge küttimiseks, aga kütitud on umbes 300. Hülge küttimine on raske, nõuab eriettevalmistust ja -vahendeid, on kulukas ja sõltub ilmast. Tormi tõttu pidime ka meie oma koolitusaega edasi lükkama.
Hülgekütid on parimad kütid ja püüavad selle poole, et võimalikult vähe oleks “kadunud liha”. Kui küttimisel tehakse viga, siis ei pruugi looma kätte saada. Meil võib seda veidi võrrelda koprajahiga, kus samuti võib esineda “kadunud liha”. Igal hülgekütil on teada vahemaa, kui kaugelt ta suudab küttida.
Kehtib reegel, et hüljest minnakse merele või jääle küttima ise ja ise tullakse ka ära. Seega peab kõike hästi planeerima. Kuna hülgeküttimine on raskete tingimuste tõttu ohtlik, siis on palju kütte ka vetesse jäänud.
Eraldi peatükk on eetika, mida hülgekütid järgivad. Üks eetilistest põhimõtetest on, et kõik, mis kütitakse, tarbitakse ära.
Koolitusprogramm sisaldas ka hülgenahast valmistatud toodete tutvustust. Sinna kuulusid ilmastikukindlad kindad ja mütsid, mitmesugused kotid, ehted ja palju muud. Soomes on olemas ka kirjalikku materjali selle kohta, mida ja kuidas hülgest kasutada.
Kaks päeva oli praktilist hülgejahikoolitust, mille tulemusena kütiti üks viigerhüljes. Soome eksperdid õpetasid, milliseid küttimistehnikaid kasutatakse, millised on relvad ja relvade kaliibrid. Seejärel näidati, kuidas töödeldakse nahka, kuidas eraldatakse rasv, kuidas tuleb pesta nahka ja mida teha lihaga. Koolituspäevad lõppesid köögis, kus valmistati hülgemaksa ja -liha. Toit oli väga maitsev ja liha pisut magus. Maks meenutas maitselt metsseapõrsa maksa. Tuleb rõhutada, et ulukiliha on eriline nagu õnnelik liha ikka ning väga väärtuslik ja ökoloogiline toit. Hülged on aga samasugune taastuv ressurss nagu teisedki elukad meie looduses.
Koolitusel täitsime vastava töövihiku, vaatasime hüljeste eluviise ja bioloogiat ning hülgejahti tutvustavaid filme. Koolituse lõpus anti tunnistus.
Kuidas Eestis korraldada?
Tagasi tulles mõtisklesime õpitu üle ja arutasime, millistest printsiipidest lähtudes võiks korraldada hülgejahti Eestis. Jõudsime järgmiste seisukohtadeni:
- Riik peab hülgejahti rangelt kontrollima.
- Hülgejaht peab põhinema teaduslikel alustel ehk küttimismahud määrab ulukiseire osakond ja jahimehed esitavad kõik vajalikud biomaterjalid teaduslikuks uurimistööks.
- Hülgejaht eeldab eriteadmisi ehk eelnevat koolitust, milles tuleb läbida nii teoreetiline kui ka praktiline osa.
- Hülgejahi puhul kasutatakse ära maksimaalselt kogu uluk: nahk, liha, rasv jne. Hüljes tervikuna on ressurss.
- Hülgejaht on kogukonnapõhine. Ka külastusjaht peaks toimuma kogukondlike sidemete kaudu.
- Hülgejaht eeldab erivarustust ja spetsiaalset küttimistehnikat.
Kindlasti on teisigi põhimõtteid, mida peab järgima, et hülgejaht oleks kestlik, lähtuks tasakaalukast, säästvast ja traditsioonilisest looduskasutusest. Kui peaks tarvis olema, siis põhjanaabrid on lubanud koolitusel appi tulla. Aeg näitab, kuidas asjad Eestis hülgejahi koha pealt arenevad.
Igal juhul võib öelda, et hülgekütid on toredad ja terve ellusuhtumisega inimesed, kellele loodus ei ole hirmsatest elukatest kubisev ebaturvaline paik, vaid kodu ja elukeskkond, kus tullakse väga hästi ise toime.
