EJ1/2016: Jahiseaduse ja jahieeskirja muudatuse kommentaare

EJ1/2016: Jahiseaduse ja jahieeskirja muudatuse kommentaare

2284

Mullu muudeti jahiseaduse muutmise seadust, jahieeskirja ja jahiulukite seireandmete loetelu ning andmete kogumise korda.

Sigade Aafrika katku leviku pidurdamise üks meede on vähendada kiiresti metssigade arvukust neid intensiivselt küttides. Et jahindusorganisatsioonid sellega toime tuleksid, võeti eelmise aasta lõpus riigikogus vastu jahiseaduse muutmise seadus. Sellest tulenevalt tuli muuta ka jahieeskirja.

Aasta lõpuks olime kindlad, et meie fauna on ühe uluki poolest rikkam. Muudeti nii jahieeskirja kui ka jahiulukite seireandmete loetelu ja andmete kogumise korda, et määrata šaakal jahiulukiks. Mõlemasse määrusesse tehti veel parandusi. Millised on olulisemad muudatused?

Jahiseadus ja -eeskiri

Jahiseaduse paragrahvi 24 täiendati lõikega 7 järgmises sõnastuses:

“Keskkonnaametil on õigus kehtestada sigade Aafrika katku tõrjumise eesmärgil ajavahemik, mille jooksul on lubatud metssigade laskmine seisva mootoriga mootor- ja maastikusõidukist, mootor- ja maastikusõidukit muul viisil kasutades ning kunstliku valgusallika abil.”

Seega, esimene tingimus on, et keskkonnaameti peadirektor määrab oma käskkirjaga ajavahemiku, millal seda lõiget on võimalik rakendada. Teine tingimus on, et lõike alusel tohib küttida ainult metssigu. Kolmas tingimus on, et mootorsõiduki mootor ei tohi lasu sooritamise ajal töötada.

Nimetatud seadusemuudatuse tõttu muudeti ka jahieeskirja paragrahvi 7 lõiget 2 ja sõnastati see järgmiselt:

“Transpordivahendis peab jahirelv olema laadimata ja püssikotis või kabuuris, välja arvatud jahipidamisel paadist ning vahetult enne lasu sooritamist jahipidamisel metsseale seisva mootoriga mootor- või maastikusõidukist.”

Kuigi näiteks ühisjahil võib jahikohtade vahetamisel olla jahirelv ka kotist väljas, siis laadida tohib seda alles siis, kui metssiga on laskeulatuses ja kütt on veendunud nii laadimise kui ka tulistamise täielikus ohutuses teistele isikutele ja loomadele.

Paragrahvi 6 lõiget 1 täiendati punktiga 11 järgmises sõnastuses:

“Jahiohutuse tagamiseks on keelatud tulistada kunstlikku valgusallikat kasutades juhul, kui püssiraua suue on lasu sooritamise hetkel madalamal kui 2,5 meetrit maapinnast.”

Seega pole vahet, kas kunstlikku valgusallikat kasutades sooritatakse lask kõrgistmelt, auto katusele paigaldatud või mõnelt muult kindlalt aluselt, istudes või seistes, oluline on, et püssraua suue oleks päästikule vajutamise hetkel maapinnast vähemalt 2,5 meetri kõrgusel. Sellise nõude kehtestamiseks põhjus on lihtne ja tuleneb jahiohutusest. Meie nägemisulatus pimedas on valgusallika valgusvihu ulatus, paralleelselt maapinnaga tulistatud kuuli lennukaugus kordades, kui mitte kümnetes kordades pikem, mistõttu me õigupoolest ei näe, keda või mida me võime väljaspool valgusvihku tabada. Seevastu ülevalt alla piisava nurga all tulistades jõuab kuul maapinda enamasti valgusvihu ulatuses.

Paragrahvi 28 lisati püünisaedade kasutamise võimalus, mille sõnastus on järgmine:

“Püünisaeda on lubatud kasutada ainult metsseajahil sigade Aafrika katku leviku piiramise eesmärgil keskkonnaameti määratud juhtudel.”

Seega on püünisaedadega püük lubatud ainult keskkonnaameti peadirektori käskkirja alusel. Sellest seadusesättest tulenevalt lisati jahieeskirja metssigade lubatud jahipidamisviisiks püünisaiaga püük.

Seadust täiendati §-ga 331 järgmises sõnastuses:

“Sigade Aafrika katku tunnustega metssea surmamine ja sellest teavitamine

Sigade Aafrika katku ilmsete tunnustega metssea võib surmata jahiloata.

Sigade Aafrika katku tunnustega metssea surmamisest tuleb viivitamata teatada piirkonda teenindama volitatud veterinaararstile või järelevalveametnikule. Kui sigade Aafrika katku tunnustega metssea surmamiseks puudus jahiluba, tuleb surmamisest viivitamata teatada ka keskkonnainspektsioonile.”

See seadusepügal on piisavalt detailne ega vaja täiendavaid selgitusi. Rahustuseks neile, kes on ikka mures, et ei suuda katkus siga ära tunda, võin öelda, et enamik jahimehi ja ka siinkirjutaja ei suuda. Seetõttu ma metssigu ilma jahiloata ei küti ega soovita ka teistel seda teha. Kui aga keegi suudab sigade Aafrika katku nakatunud metssea ära tunda ja hiljem ka lasu eest vastutada, siis annab seadus sellise võimaluse.

Jahiseaduse paragrahvi 40 lõiget 4 täiendati järgmiselt:

“Keskkonnaametil on õigus riikliku loomatauditõrje komisjoni ettepanekul kehtestada sigade Aafrika katku tõrjumise eesmärgil ajavahemik ja piirkond, mille jooksul ja kuhu jahipiirkonna kasutaja on kohustatud kehtiva jahitunnistuse alusel andma tasuta jahiloa metssigade küttimiseks oma kinnisasjal jahti pidavale maaomanikule.”

Seadusandja on selle sätte üsna detailselt lahti kirjutatud. See on mõeldud rakendamiseks eelkõige seal, kus jahipiirkonna kasutaja mingil põhjusel ei suuda või ei taha metssigade arvukust vähendada.

Jahieeskirja muud muudatused

Peale jahiseadusest tulenevate muudatuste tehti jahieeskirja veel muudatusi.

Jahieeskirja paragrahvi 4 täiendati lõikega 1 järgmises sõnastuses:

“Šaakalile võib pidada peibutus-, varitsus-, hiilimis- või ajujahti ning jahti piirdelippe või jahikoera kasutades 1. novembrist jahiaasta lõpuni.”

Šaakal lisati väikeulukite nimekirja ning talle kehtestati lubatud jahipidamisviisid ja -aeg. Tegemist on meil uue liigiga, seetõttu esialgu täiendavaid kitsendusi ega piiranguid ei seatud.

Jahieeskirja paragrahvi 5 lõige 2 sõnastati järgmiselt:

“Hundile võib pidada peibutus-, varitsus-, hiilimis- või ajujahti ning jahti piirdelippe ja jahikoera kasutades 1. novembrist jahiaasta lõpuni, välja arvatud Hiiu ja Saare maakondades, kus võib pidada peibutus-, varitsus-, hiilimis- või ajujahti ning jahti piirdelippe ja jahikoera kasutades 1. oktoobrist jahiaasta lõpuni ning varitsus- või hiilimisjahti 1. märtsist kuni 31. märtsini.”

Kõik jahimehed ilmselt teavad, et hundijahi tulemuslikkus oleneb lumekatte olemasolust. Eesti mandriosaga võrreldes on saared tunduvalt lumevaesemad ja sealse hundipopulatsiooni ohjeldamine on keerulisem, millest ka selline leevendus.

Seireandmed

Keskkonnaministri 23. mai 2013. aasta määrusesse nr 27 “Jahiulukite seireandmete loetelu ja kogumise kord ning seiret korraldama volitatud asutus” lisati sätted šaakali kütitud isendite andmete kogumisest ja esitamisest. Tegemist on meil seni vähe uuritud liigiga, seetõttu kogutakse šaakalilt seireandmeid rohkem kui väikekiskjatelt tavaliselt. Praktikas tähendab see samasugust seiret kui huntide puhul.

Vähendati põtradelt kogutavate bioproovide hulka, millest tulenevalt ei pea alalõualuid ega sarvi ülevaatuseks esitama pärast 1. novembrit kütitud isenditelt.

Täiendus on, et kui ühelt põdralehmalt 5000 ha jahimaa kohta tuli seni esitada emakas koos munasarjadega, siis nüüd tuleb neile lisada sama isendi parem alalõualuu.

Muutus ka ruutloenduse lehe esitamise kord ja nüüd tuleb see keskkonnaagentuurile esitada kümne päeva jooksul pärast loendust.

Oluline muudatus ruutloenduste korras on, et loenduse algusest tuleb teavitada keskkonnaametit.

Jahindustatistiliste andmete esitamisel tuli kopra arvukust senini hinnata sarnaselt suurulukitega, määruse muudatuse järgi aga tuleb kopra arvukuse muutusi hinnata sarnaselt väikeulukitega.

*Püüdsin õigusaktide muutusi selgitada inimkeeli ja vältisin teadlikult juriidilist kuiva teksti. Seetõttu soovitan kõigil tegevjahimeestel need muudatused ka seaduse tekstis üle lugeda: kordamine pole reeglite meeldejätmisel kunagi liiast.

TEKST TÕNU TRAKS, keskkonnaministeeriumi jahindusnõunik




JAGA