EJ 4/2018: Soku pillitamisest

EJ 4/2018: Soku pillitamisest

1645
Skandinaavias kui ka kogu Euroopas üks enam müüdavaid sokuvilesid Buttolo Rehblatter. Fotod: Hans Teder


 TEKST ja FOTOD HANS TEDER

Oma jahimehekarjääri jooksul olen vähemalt sada sokku metsast enda poole meelitanud.

Sokujaht algab 1. juunil. Tavaliselt käin juba mai keskel binokliga luuramas, mis jahimaadel toimub ja kus loomad võiksid olla. Kõige õigem on kaardistada kohad, kus on loomi näha.

Jooksuajal käib pidevalt territooriumi jagamine. Suured sokud peksavad sõna otseses mõttes väiksemad sokupoisid eemale, sest kaalul on palju. Mitte keegi ei taha ilma jääda ilusast metskitsepreilist. Seega võib öelda, et sokud on territoriaalsed ja kaitsevad oma piirkonda väe ja võimuga. Loomulikult on alati kusagil keegi tugevam ja tublim.

Looduses käib asi nii, et tugevamale konkurendile tuleb alla vanduda ja endale uus preili otsida.

Olen väga palju ringi sõitnud, kõndinud ja loomi vaadelnud ning väga suur tõenäosus sokule otsa „koperdada“ on just siis, kui põllul on näha kitse. Mitte kunagi ei jäeta emast looma järelevalveta! See on rusikareegel. Sokupoiss on alati jooksuajal emase metskitse ligidal või jälgib olukorda kaugemalt.

Ka emasloom valib, keda ja millal enda ligidusse laseb. Vaid mõni kord olen märganud, et kitsepreili on päris üksi. Ju siis ei olnud õige aeg sokku lähedale lasta. Või oli isasloom juba ära kütitud.

Mina pean sokujahi alguseks tegelikult aega, kui hakkan põldudel nägema metskitsepaare ja rohu sisse hakkavad ilmuma imelikud ringid, mida rahvas kutsub UFO-ringideks. Just siis trambib sokk muudkui mööda tuult ringe maha, et jõuda paariliseni. Kõige huvitavam jaht algab just siis.

Millega ja kuidas sokku pillitada?

Erinevaid sokuvilesid saab osta väga paljudest kohtadest. Elu ja kogemused on aga näidanud, et iga vile ei tööta ja poolte vilede peale tormab kohale hoopis rebane või kits.

Sokk trambib mööda tuult ringe maha, et jõuda paariliseni ja rohu sisse ilmuvad imelikud ringid, mida rahvas kutsub UFO-ringideks.

Kõige sagedamini ei tule vile peale mitte kedagi. Siis tuleb võtta lahti sõber Youtube ja hakata õppima, kuidas maailma tipud metskitsi pillitavad. Ei maksa unustada, et need jahid toimuvad enamasti aedikutes, kus loomal pole kusagile minna.

Keerulist pole midagi. Kõigepealt on vaja kaardistada kohad, kus metskitsed elavad. Kõige magusamad on niidetud rohumaad ja valminud viljapõllud. Ikka tuleb otsida söögilaua juurest!

On veel üks suur aga. Jahimeeste kõige suuremad vaenlased on tuul ja inimese lõhn. Need meid looduses reedavad. Olen välja valinud 20 erinevast vilest ainult kaks, mille peale sokupoiss tõepoolest uudistama tuleb.

Kõige lähemale on sokud mulle tulnud viie meetri peale. Oma jahimehekarjääri jooksul olen vähemalt sada sokku metsast enda poole kutsunud.

Buttolo Rehblatter

Buttolo Rehblatter on nii Skandinaavias kui ka kogu Euroopas üks enam müüdavaid sokuvilesid. Seda on mugav kasutada ja sissepuhumisega ei pea vaeva nägema. Piisab ainult sõrmede vajutusest ja ongi hääl olemas.

Vilel on üks miinus just algajatele. Selle hääl kostab väga hästi ja pahatihti pillitatakse üle või liiga tugevasti. Kõike tuleb teha mõõdukalt, sest loomad ei ole lollid.

Skandinaavias kui ka kogu Euroopas üks enam müüdavaid sokuvilesid Buttolo Rehblatter.

Kui kardad, et hääl kostab liiga tugevalt, siis pane vile taskusse või kata rätikuga kinni. Esimene piiks peaks olema sujuv ja vaikne, teine veidi tugevam ja kolmas lühike. Kõikide etappide vahele jäta vähemalt viis sekundit ja seeriate vahele kaks minutit. Kui oled nii juba kolm seeriat teinud, siis oota julgelt 20–30 minutit, et alustada uuesti või vaheta asukohta. Oma kogemusest võin öelda, et sokk tuleb päris kiiresti, kui on läheduses.

Fiep hubertus

Fiep Hubertus on väga hea plastikust vile metallkruvikesega. Vile hääletooni saab muuta oma äranägemise järgi ja seda on hea kaelas kanda.

Fiep Hubertus on metallkruvikesega plastikvile, millel saab hääletooni muuta.

Õige tooni väljatöötamise järel soovitan kruvi kinni liimida. Algusaastatel läks mul pidevalt toon paigast ja sokud lausa naersid näkku.

Pahatihti tuli liiga peenike hääletoon ja metskits ilmus vaatama, kus talled on. Rebaseid olen samuti tosin korda selle peenikese tooniga kohale kutsunud. Targemad mehed teavad rääkida, et kõige õigem toon soku peibutamiseks on kolmanda oktaavi MI. Mina nii musikaalne pole, pillitan täpselt nõnda, nagu oskan ja olen seda juba aastaid edukalt teinud.

Seda vilet tuleb vajutamise asemel puhuda. Esimene kord vaikselt, teine kord natuke tugevamalt ja kolmas kord kõige lühemalt. Nii kolm seeriat ja sokk peaks uudistama tulema. Kui ei tule, siis vaheta asukohta.

Valiklaskmisest

Tugeva populatsiooni saavutamiseks tuleb olla tähelepanelik, et mitte küttida vale looma, s.t sokku, kellel on jämedad ja suured sarved. Tundemärgid: kael on jäme ja hoiab pead sirgelt püsti. Kohe on näha, et see on väga tugev ja elujõuline loom. Palju kordi on tulnud vile peale kohale väga ilusad sokud ja samamoodi on nad ka ära läinud, sest olen jätnud näpu alati sirgu.

Trofeejaht võiks ja peaks algama alles jooksuaja lõpus ehk vastu sügist. Siis on suurem osa sokkusid juba kitse paaritanud. Kui loom pillitades väga lähedale tuleb ja su ära tunneb, siis suure tõenäosusega ei näe sa teda enam kaua. Suures plaanis polegi eesmärk minna metsa liha järele ega küttida ainult suuri trofeesid. Kõige olulisem on ikkagi protsess ise. Mulle on hulga väärtuslikumad ja kõnekamad väärarenguga sarved seinal.


Mõned tähelepanekud metskitse jooksuajal

  1. Tuulise ilmaga ei tule pillitamisest midagi välja.
  2. Kus näed kitse, sealt otsi sokku.
  3. Hoidu ülepillitamisest ja veendu jahile minnes, et loom ei ole juba nina all.
  4. Kui sokk on kitsega koos, siis on üpris keeruline pillitada, sest enamasti ei tee ta välja.
  5. Kui vile peale hakkavad kitsed kohale tulema, siis muuda tooni madalamaks.
  6. Jooksuaja alguses tulevad pilli peale vanemad ilusad sokud, lõpu poole aga nooremad.
  7. Kui loomad minema lähevad, siis oota edasi. Mingil ajal tulevad nad tagasi samale põllule.
  8. Medalisarved hoiavad metsa, sest muidu ei oleks need medalisarved.

Sokkude pillitamisest loe lähemalt Eesti Jahimehe 4 numbrist. Ajakiri saadaval suuremates kauplustes ning EJSi majas (Kuristiku 7, Tallinn).