EJ 4/2018: Salaküttimine vajaks uurimist

EJ 4/2018: Salaküttimine vajaks uurimist

1095
Pilt on illustratiivne. foto: Flickr


TEKST TIIT RANDVEER

Küttimine on, teadagi, inimkonna vanemaid tegevusalasid. Salaküttimine on oluliselt uuem nähtus. Selleks, et seadusi rikkuda, tuleb need enne välja mõelda.

Olen lugenud, et esimesed jahipidamist reguleerivad seadused olevat kehtestanud Karl Suur kaheksandal sajandil, alles siis tekkis esimest korda võimalus ka neid rikkuda. Siinmail võis salaküttimine kui nähtus alguse saada 16. sajandil.


Jahindusajaloo hea tundja Ilmar Rootsi on kirjutanud: „/…/ oli jahipidamine Vana-Liivimaal veel kaua õiguslikult reguleerimata tegevusala. Kui aga XVI sajandi algul oli pärisorjus saanud talurahvale üldiseks ja ta oma põhiõigused, sh ka relvakandmise õiguse /…/ oli kaotanud, võib arvata, et vähemalt suurulukite /…/ jaht oli talupojale juba keelatud.“

Rootsi ajal, eriti 17. sajandi teisel poolel, piirati talupoegade jahiõigust veelgi ja kitsendati ka aadlike vabadusi selles valdkonnas. Tsiteerin veel kord Ilmar Rootsit: „Nii läksid uute valitsejate poolt antud keelud vastuollu sajandite jooksul väljakujunenud tavaõiguse normidega, mis lõppkokkuvõttes /…/ viis salaküttimise /…/ tekkimiseni.“

Kuidas maarahvas eelmistel sajanditel salaküttimisse suhtus, pole teada ja võin ainult spekuleerida sel teemal. Salaküttide ohvriteks langesid teatavasti ka metsavahid, kes ju ka lihtrahva hulka kuulusid. See võis halvendada seaduse rikkujate mainet, vähemalt lokaalselt. Teisest küljest jälle tundub olevat loogiline, et eelmistel sajanditel võis salakütt olla siinmail pigem positiivne tegelane, Rummu Jüri sarnane. Viimasest Euroopas palju tuntum sarnane tegelane, Robin Hood, oli ka salakütt ja see oli osa tema kuvandist.

Miks peaks uurima?

Salakütid toimetavad „pimedas ja teki all“, seega on keskmisel eestlasel nimetatud valdkonnast üsna ähmane ettekujutus, mis ei tähenda küll oma arvamuse puudumist. Palju halvem on, et neilgi, kes seatud jahindust korraldama, pole piisavalt head ülevaadet toimuvast. Vähemalt nii näib mulle. Minu veendumuse kohaselt peaks sellele teemale senisest enam tähelepanu pöörama.

Foto: Pixabay

Kõige olulisem ülesanne oleks uurida salaküttimise ulatust: kui palju, mis liikide isendeid ja miks illegaalselt kütitakse, mis motiveerib inimesi (olgu nad jahimehed või mitte) seadust rikkuma. Muidugi oleks kasulik selgitada, kas ja kuivõrd seostab rahvas seda illegaalset tegevust seaduslikult toimetavate jahimeestega. See oleks siis teema mainekujunduslik külg.

 Üldsuse hoiakud

Erinevalt Skandinaavia maadest, kus seda küsimust on üsna põhjalikult uuritud, pole meil sellele tähelepanu pööratud. Üks võimalus inimeste meelsuse tajumiseks oleks lugeda ja analüüsida jahiteemaliste artiklite internetikommentaare. Järgnevalt mõned juhuslikud näited.

  • Kes kontrollib jahimeeste populatsiooni, minu meelest on neid selgelt üle mõistuse palju. Tahaks juba jahimehi küttima minna!
  • Ma ei tea ühtegi jahimeest, kes poleks samas ka salakütt. Kõik sõltub ainult hetkel saada olevast loomast ja vahelejäämise ohust. Minu meelest tuleks kõik jahimehed oksa tõmmata.
  • Salakütte on palju … Kuhu kaovad loomad? Talv võttis kitsed, ärge palun ajage naerma.
  • Kõige suuremad salakütid on jahimehed ise. See oli juba nõukogude ajal nii ja jätkub tänapäevani.
  • … organiseeritud on ka metsise ja tedre salaküttimine väliskülalistele.

Ühtlasi on agaramad kommenteerijad lisanud ka ideid, mida salaküttidega ette võtta. Näiteks üks ilmekam.

  • Kui ühe sellise salaküti kätte saaks, siis kõigepealt laseks tal enda relvaga põlved läbi … veaks raisa kuhugi mahajäetud tallu ja seoks kinni … toidaks ja joodaks ja iga päev lööks suure noaga ühe augu juurde … mitte ohtlikku piirkonda … ei kingiks kiiret surma sellisele koerale.

Hea küll, siin on aimatav internetitrolli teadvuse hämaras osas peituv soov toimida sel viisil kellega tahes, aga võib-olla ka arusaam või lootus, et just nimelt salaküti niisugusel karmil moel kohtlemine võiks leida ühiskonnas aktsepteerimist.

Lääne-Virumaal salakütitud põder. Foto: erakogu

Võib ju arvata, et kommentaaride lugemine ja nende üle arutlemine on kui sita sees sorimine ja eks see nii olegi. Siiski, ekskrementide analüüs on ulukibioloogias tunnustatud meetod. Mulle näib, et selle meetodi modifikatsioone võiks kasutada ka sotsioloogilistes uurimustes. Niisugusest materjalist iva välja selekteerimine vajab muidugi asjatundja abi, bioloogi haridusest jääb siin väheseks.

Jahimeeste küsitlemine

Salaküttimise ulatuse hindamisel võiks abi olla ulukibioloogide ja kogenud jahimeeste küsitlemisest. Kindlasti on nad keskmisest informeeritumad juba oma ameti või hobi tõttu ja pealegi leidub nende tutvusringkonnas isikuid, kes „teemat valdavad“. Järgnevalt paar asjakohast näidet salaküttimist käsitlevate artiklite kohta, kus asjatundjad arvamust avaldavad.

H. Valdmann kirjutas (EJ 2018 nr 2): „/…/ olen kuulnud arvamust, et viimaste aastate ilveselimiit … ületati kolmekordselt, karulimiit kahekordselt. /…/“ Siinjuures on väidetud vaid, et „olen kuulnud arvamust“, ja selles pole põhjust kahelda.

Vahur Sepp, kahtlemata asjatundja, on samuti oma arvamust avaldanud, kuid seda on vahendanud ajakirjanik, mis tähendab ühtlasi, et ühistööna valminud artikli pealkirjast võib aru saada mitmel moel. Tuuli Jõesaare artikli pealkiri Eesti Ekspressis oli „Eesti ilvesed hädaohus: salaküttide tapatöö teeb uskumatut kurja“. Olen kindel, et enamik EE lugejaid usub seda meelsasti. Mina esindan lugejate vähemust, kes on seda meelt, et Eesti ilvesed ei ole hädaohus ja salaküttide tapatöö ei tee uskumatut kurja. Küll aga nõustun, et neid sümpaatseid kaslasi siiski salakütitakse, mis on mõnevõrra aeglustanud asurkonna taastumist pärast „metskitsekriisi“.

Miks salakütitakse?

Kõige alus on motivatsioon. Läbi sajandite, kui maarahval ei olnud võimalust seaduslikult jahti pidada, oli selleks vaesus ja ilmselt ka protest õigusetuse vastu. Salakütiti söödavaid või mingil muul moel rahaks konverteeritavaid liike, aga suurkiskjaid kindlasti mitte – neid pidi ju lausa käsu korras hävitama. Kas ja kuivõrd see mõjutas liikide arvukust teiste tegurite kõrval, ei oska siinjuures arvata. Kobras kadus 19. sajandil meie aladelt tõesti üleküttimise tõttu, aga jällegi, ma ei tea, kuivõrd seaduslik või ebaseaduslik see jahipidamine oli.

1990. aastatel hoogustus salaküttimine üleüldise häda ja viletsuse taustal. Loomulikult olid ohus „söödavad“ liigid ja nende, isegi põdra, arvukus vähenes oluliselt. Eks siin aidanud kaasa muudki tegurid, aga salaküttimisel oli tavapärasest suurem roll. Seevastu suurkiskjate arv kasvas. Neid ei kütitud isegi legaalselt piisavalt, seda vaatamata asjaolule, et üks neist, hunt, oli siis veel „lindprii“. Niisugust olnukski raske salaküttida, sest seadus ei andnud selleks palju võimalust: polnud jahiaega ega küttimislimiiti. Lase, millal tahad või kui palju tahad, ikka oled õige mees.

Toiduks pole põhjust salaküttida

Praegune olukord erineb varasemast täiesti. Söögimuret üldjuhul enam ei ole ja kõik teavad, kust leiba, piima ning liha saab: loomulikult poest, kus kõike leidub enneolematus külluses. Asjasse pühendatud isikud teavad sedagi, kust ja kuidas produktid poodi jõuavad. Tõsi küll, niisuguseid jääb aina vähemaks. Vahel juhtub, et mõni linnalaps saab kogemata tõe jälile ja ehmatab end veganiks.

Foto: Vesto Nõgel

Toidukülluse tõttu peaks üks oluline salaküttimist motiveeriv tegur ära langema. Veelgi olulisem on asjaolu, et legaalne küttiminegi käib vahel üle jõu, s.t küttimislimiidid näivad olevat vahel liiga suured ja neid ei soovita ega suudetagi mõnikord täita. Küttimislubade hinnad on enamasti madalad või need ei maksa midagi. Või, mis me räägime, emase metssea küttimise eest maksti isegi peale. Limiidi täitmata jätmisel ootavad jahiseltsi väiksemad või suuremad ebameeldivused. Olen isegi jahiseltsi esimehena neid kogenud, mis, tõsi küll, piirdusid vaid seletuskirja kirjutamisega. Kus siin oleks veel ruumi salaküttimiseks?

Ent elu on mitmetahulisem, kui keegi meist oma madala mätta otsast hinnata suudab. Küllap leidub ettekäändeid ja võimalusi ka sõralisi salaküttida. Näiteks Virumaa Teataja (9.03.2018) annab teada võikast tapatööst Tidrikul, kus salakütid tapsid (kevadel!) kaks põtra, võttes neist kaasa vaid kõige väärtuslikuma osa. Raske uskuda, et need idioodid (vabandust: erivajadustega isikud) olid jahimehed, aga ega see ilmvõimatu ka ole. Ja mis võis olla nende motiiv? Siiski, välja arvatud vähesed erandjuhud, pole sõraliste ja teiste (vana terminoloogia järgi) kasulike ulukite salaküttimine siin ja praegu ilmselt probleem.

Suurkiskjate, kellest eriline staatus on hundil, illegaalseks küttimiseks näib seevastu olevat motivatsiooni küll ja veel. See on tegelikult täiesti uus olukord kogu senise ajaloo vältel nii meil kui ka mujal: kõigis neis riikides, kuhu hunt on tagasi tulnud, olgu omal jõul või inimeste kaasabil. Meil sellepärast, et siinmail alati kohal olnud hunt pole enam lindprii, paljudes Euroopa ja Põhja-Ameerika piirkondades aga põhjusel, et selle loomaga kooselust on võõrdutud. Nii või teisiti, oma äranägemist mööda hunti enam küttida ei või ja see pole kõigile relvaomanikele meelt mööda.

Täispikk lugu ajakirja Eesti Jahimees neljandas numbris.