EJ 4/2016: Metssiga – kas lindude kiskja või raipesööja?

EJ 4/2016: Metssiga – kas lindude kiskja või raipesööja?

1963

Milline on metsea mõju metsisele ja teistele kaitsealustele maaspesitsevatele linnuliikidele?

TEKST RAGNE OJA, HARRI VALDMANN, URMAS SAARMA, Tartu ülikooli terioloogia õppetool

Eelmises ajakirjas Eesti Jahimees seadsid Peep Männil ja Rauno Veeroja kahtluse alla metssea olulisuse metsiste ja teiste kanaliste vaenlasena. Oma järeldustes tuginesid nad tehispesade vaatlustele. Ajakirja varasemas numbris (EJ nr 2, 2016) publitseeritud Ragne Oja artiklis jõudis autor aga metssea toitumise analüüsi põhjal hoopis vastupidistele tulemustele: metsise mängualadel on metssea mõju maaspesitsevate lindude, sh metsise suremusele olemas. Metssea rolli metsise suremuses on seni selgelt alahinnatud nii meil kui ka mujal ja põhjus peitub eelkõige kasutatud uurimismeetodites. Oleme eelnevalt ka ise tehispesade meetodit kasutanud (Oja jt 2015, Oja jt 2016a), kuid otsest toitumisanalüüsi rakendasime seetõttu, et tehispesade meetodil on mitu põhimõttelist puudust.

Tehispesade meetod

Kuigi tehispesade meetodit on kasutatud pikka aega, sai selle valiidsuse hindamine võimalikuks alles pärast videokaamerate kasutuselevõttu rüüstajate kindlakstegemisel. Sageli rüüstavad tehis- ja pärispesasid eri liiki kiskjad ning kontrollimaks, kas tehis- ja pärispesade rüüste on võrreldav, tuleb lisaks tehispesadele jälgida ka piisavalt suurel hulgal pärispesasid. Enamasti aga erinevad tehispesade rüüstemäärad pärispesade omast ja võivad tegelikku rüüstet nii üle- kui ka alahinnata. Selle meetodi puudusi on põhjalikult analüüsinud Moore ja Robinson (2004).

Peamine erinevus tehis- ja pärispesade vahel on vanalinnu puudumine tehispesadel. Ühelt poolt võib vanalind pesa väiksemate rüüstajate eest kaitsta, teisalt kaasneb tema kohalolekuga iseloomulik lõhn, mis aitab eelkõige imetajatest rüüstajatel pesa kergemini leida. Lisaks võib põgenev vanalind tõmmata mööduva kiskja tähelepanu pesale. Tehispesade rüüste sõltub ka pesade rajamise ajast (Bàldi 2000, Bayne ja Hobson 1997) – näiteks võib pesade päeval rajamisega kaasneda ebaloomulikult kõrge linnurüüste, mida kinnitavad ka Männili ja Veeroja kirjeldatud korduvad rongarüüsted. Väljatoodud puuduste tõttu ei sobi tehispesadel põhinevad vaatlused kisklusmäära absoluuthinnangu ja otseste rüüstajate väljaselgitamiseks. Seega on Männili ja Veeroja vaatluste põhjal ekslik arvata, et ainult metsnugisel on metsise vaenlasena arvestatav mõju, kuigi sedagi ei tohi alahinnata. Tegemist on osava kiskjaga, kes on võimeline lisaks kurnade hävitamisele murdma ka vanalinde.

Kriitikast hoolimata kasutatakse teaduses tehispesade meetodit jätkuvalt. Otsing märksõnaga artificial nest experiment annab viimase kümne aasta jooksul avaldatud artiklite hulgas (otsingumootor Google Scholar) ligemale 150 vastet. Kui kasutada tehispesade rüüstemäära indeksi, mitte absoluuthinnanguna, on ka tehispesade abil võimalik otsida vastust konkreetsele uurimisküsimusele. Näiteks saab võrrelda omavahel kas ajaliselt või ruumiliselt eraldatud katsealasid, kas rüüsterisk sõltub taimestiku lopsakusest, metsisemängude algusest möödunud ajast, kaitsemeetmetest, kiskjate rohkusest vms, kuid katse ülesehitus peab vastama uurimisküsimusele. Paraku oli Männili ja Veeroja valimi suurus 91 tehispesa nelja aasta ja 14 uurimisala peale liiga väike, et taolisi võrdlusi võimaldada. Seejuures ei saaks eristada ka aasta ja ala mõju, sest vaid kaht ala on jälgitud kahel aastal, ülejäänud 12 ühel aastal. Lisaks valimi üldsuurusele tuleb pöörata tähelepanu pesade hulgale alal. Kirjeldatud uuringus oli maksimaalne pesade hulk kümme ning pooltel juhtudel vaid kolm-neli pesa ala kohta, mistõttu oligi nende rüüste (metssea poolt) äärmiselt vähetõenäoline. Samas rüüste toimumisel on hinnang rüüsteriskile ebarealistlikult kõrge. Kui ühel juhul on alal kolm, aga teisel kümme pesa, siis ühe pesa rüüstamisel erineks rüüsteriski hinnang kolmekordselt (vastavalt 33% vs. 10%). Isegi juhul, kui katse on korrektselt üles ehitatud ja läbi viidud, on tulemuste toetamiseks vaja otseseid tõendeid rüüstajate mõjust linnule. Selleks sobivad kas pärispesade jälgimine kaameratega või toitumisuuringud. Kuna piisaval arvul metsise pesade leidmine on raske ja neile kaamerate paigutamine emalinnu häirimise tõttu probleemne, siis on parim meetod kiskjate (sh metssea) väljaheidete kogumine metsisealalt ja söödud lindude tuvastamine, kasutades kombineeritult morfoloogilist ja geneetilist analüüsi.

Kas kiskja või raipesööja?

Erinevalt tehispesadest, mille rüüstamine viitab kisklusele kaudselt, annavad toitumisuuringud otseseid tõendeid huvipakkuva toidugrupi tarbimise kohta. Ajakirjas Eesti Jahimees nr 2, 2016 kirjeldas Ragne Oja metssigade hiljutise toitumisuuringu tulemusi, mille tarbeks oli kogutud väljaheiteid metsiste kaitsealadelt. Molekulaarse meetodi kasutamine näitas, et klassikaline morfoloogiline analüüs alahindab kergesti seeduvate lindude osakaalu metssea toidus. Molekulaarse meetodi hinnang lindude esinemissagedusele samas valimis oli üle nelja korra suurem kui ainult morfoloogia põhjal (Oja jt 2016b). Seega tuvastati lindude esinemine igas kuuendas väljaheites, kusjuures enamiku neist moodustasid metsislaste sugukonda kuuluvad liigid: leiti metsist, tetre ja laanepüüd ning lisaks üks vareslane.

Molekulaarseid meetodeid kasutades on võimalik väljaheitest tuvastada läbiseeditud ja morfoloogiliselt määramatuid toiduobjekte ning tuvastada ka linnuliigid. Kõike seda morfoloogiline analüüs enamasti ei võimalda, kuid tarbitud loomsete objektide vanuseklassi on võimalik hinnata vaid morfoloogia alusel. Meie uuringus tuvastati väljaheidetest nii munakoori (pesarüüste), noorlindude luid (tibude murdmine) kui ka vanalindude sulgi (tõenäoline raipesöömine). Samuti viitab enamik proovidest, milles tuvastati lind ainult geneetilise meetodiga, nende kogumise aega arvestades pigem pesarüüstele kui raipesöömisele. Lisaks võivad läbiseeditud munakoore tükid kergelt märkamata jääda, samas kui täiskasvanud linnu suled, mis raipesöömisel omnivoori seedetrakti satuvad, on tuvastatavad ka pärast selle läbimist. Seega ei kinnita meie läbiviidud toitumisuuringu tulemused Männili ja Veeroja arvamust, et metssiga on raipesööja ja otseselt metsist ei ohusta. Ohu puudumine võib kõne alla tulla vaid aladel, kus metssea arvukus väga väike. Ka teiste riikide uuringutes on leitud, et metssiga võib lokaalselt hävitada koguni 30% metsise pesadest (Klaus 1984: Saniga 2002 kaudu), seejuures on kanaliste suremus suurim esimesel kahel-kolmel nädalal pärast pesast lahkumist (Hannon ja Martin 2006). Metssiga on eelkõige pesarüüstajana, aga ka noorte tibude murdjana üks arvestatavaid vaenlasi nii metsisele kui ka teistele maaspesitsevatele lindudele Eestis. Täiskasvanud lindudele ta suure tõenäosusega erilist ohtu ei kujuta.

Männil ja Veeroja väitsid, et metsise elupaigad ei ole metsseale ja teistele pesarüüstajatele kevaditi atraktiivsed, kuid kõik kirjeldatud uuringu väljaheited koguti märtsist juunini, seejuures jäi tõenäoliselt osa väljaheiteid leidmata. Kuigi väljaheite vanuse määramine pelgalt välise vaatluse põhjal on keeruline, aitab molekulaarsete meetodite kasutamine seda täpsustada. Kuna DNA eraldamine on võimalik vaid suhteliselt värskest koproproovist, võib eeldada, et uuritud väljaheited ei pärine mitme kuu tagusest ajast, vaid vastavad uurimisperioodile. See näitab, et toiduvaesele elupaigale vaatamata kasutavad metssead ka kevadel metsistega samu alasid.

Lõpetuseks

Katsed tehispesadega on ka tulevikus vajalikud kiskluse uurimisel kaitsealuste lindude elupaikades, kuid need ei ole piisavad, et anda usaldusväärset teavet tegelike pesarüüstajate kohta. Vajalikud on komplekssed toitumisuuringud, mis põhinevad morfoloogiliste ja molekulaarsete meetodite kombineerimisel ja eeldavad uurimisalal kõigi potentsiaalsete kiskjaproovide kaasamist. Sellised uuringud on küll märgatavalt töö- ja ajamahukamad, ent möödapääsmatud, kui soovime saada teada, millised kiskjad mõjutavad oluliselt metsise ja teiste maaspesitsevate lindude arvukust looduses. Et hinnata paremini kaitsealuste lindude ja nende vaenlaste vahelisi suhteid, on tulevikus oluline jälgida ka kiskjate arvukust ja selle muutusi uuritavatel kaitsealadel.

Männili ja Veeroja tehispesade vaatlused ei tuvastanud küll metssigade suurt mõju, kuid see ei tähenda, et mõju puuduks. TÜ terioloogia töörühma toitumisuuringu tulemused näitavad, et metssiga rüüstab pesi ja murrab ka tibusid, kinnitades, et metsseal on mõju metsise suremusele. Mõistagi satuvad suurima ohu alla need metsise alad, kus metssea arvukus on suurem. Kui metssea piirkonniti langenud arvukus taastub, siis tuleb metsise ja teiste kanaliste kaitsmisel arvestada metssiga kindlasti kui nende looduslikku vaenlast.

Tänusõnad

Kirjeldatud toitumisuuring on üks osa Riigimetsa Majandamise Keskuse rahastatud projektist “Metsise elupaiga kvaliteeti määravate tegurite kompleksuuring”. Samuti rahastas projekti Eesti Teadusagentuur (IUT20-32). Oleme tänulikud kõigile, kes välitööde õnnestumisele kaasa aitasid.

Viited (need võib panna väga väikselt)

Báldi, A. (2000) Different depredation rates between daylight and twilight placed artificial nests. Folia Zoologica, 49, 157–159.

Bayne, E. M., Hobson K. A. (1997) Temporal patterns of predation on artificial nests in the southern boreal forest. Journal of Wildlife Management, 61, 1227–1234.

Hannon, S. J., Martin, K. (2006) Ecology of juvenile grouse during the transition to adulthood. Journal of Zoology, 269, 422–433.

Moore, R., Robinson, D. (2004) Artificial bird nests, external validity, and bias in ecological field studies. Ecology, 85, 1562–1567.

Oja, R., Pass, E., Valdmann, H., Soe, E., Ligi, K., Anijalg, P., Laurimaa, L., Saarma, U., Lõhmus, A. (2016a) Increased nest predation near protected capercaillie leks: a caveat against small reserves. (submiteeritud rahvusvahelise levikuga teadusajakirja)

Oja, R., Soe, E., Valdmann, H., Saarma, U. (2016b) Noninvasive genetics reveals wild boar as a conservation concern for the capercaillie and other grouse. (submiteeritud rahvusvahelise levikuga teadusajakirja)

Oja, R., Zilmer, K., Valdmann, H. (2015) Spatiotemporal effects of supplementary feeding of wild boar (Sus scrofa) on artificial ground nest depredation. PLoS ONE, 10, e0135254.

Saniga, M. (2002) Nest loss and chick mortality in capercaillie (Tetrao urogallus) and hazel grouse (Bonasa bonasia) in West Carpathians. Folia Zoologica, 51, 205–214.

 

Metssea maost leitud linnulooted. Eestist jahimeeste abiga kogutud metssigade magudes (N = 77) oli linnu esinemissagedus 18%, kusjuures enamik neist (86%) sisaldas lindude looteid ja/või munakoore tükke.




JAGA