EJ 4/2016: Kaelustuvi jaht

EJ 4/2016: Kaelustuvi jaht

2554
Foto: Karolin Lillemäe


TEKST GEDIMINAS JÜRJO

Kaelustuvi (Columba palumbus) ehk meigas, kuusetuvi, uurlup, kuutaja, ütt. Meie metsades elav jahilind on suuruselt natukene suurem kui piilpart, aga oluliselt väiksem kui sinikaelpart.

Kaelustuvi on suurem kui kodutuvi. Eristamiseks on lihtne tunnus valge triip tiival, vanalindudel lisaks ka valge laik kaelal. Noorlindudel see puudub ning ka jalad on tumedamad, mitte roosad nagu vanalinnul. Valge triip tiival on olemas ka kaelustuvi noorlinnul. Kodutuvil on valge päranipuala. Eestis pesitseb kodutuvisid ja kaelustuvisid umbes sama palju. See on paljudele üllatus, et nende liikide arvukus on üsna sarnane. Kuna kaelustuvi on rändlind ning kodutuvi on asulates aasta läbi esindatud ja jääb hästi silma, siis võib jääda mulje, et kodutuvisid on oluliselt rohkem. Kaelustuvi iseäralikku tuututamist on linnas ja asulates ning loomulikult natuke metsikumas looduses kuulda kevadest alates suvi läbi. Kui kaelustuvi hääle järgi ära tunda, siis jääb mulje, et hoopis kaelustuvisid on kõik kohad täis ning mine tea, kas kodutuvi ehk hakkab linnades hakkidele alla jääma. Kaelustuvi pesitseb Eestis tavaliselt kaks korda, seega jahiajal on noorlindude hulk küttimises üsna suur ning võib määramises segadust tekitada neis, kes määravad näiteks kõik partlased partideks ning suure suur-laukhane hallhaneks.

Meika jahtimiseks on hea arvestada tema eluviise ning sättida oma jahi vastavalt sellele. Vastasel juhul võib tulemus jääda juhuslikuks või kesiseks.

Parim aeg kaelustuvi jahiks

Kaelustuvi jaht algab 1. augustil. Sellise algusaja põhjus on, et kohalik kaelustuvi on 20. augustiks juba minema rännanud ning suurem üldine ränne võib samuti läbi olla. Jaht kestab oktoobri lõpuni ning õigupoolest esineb kaelustuvisid meil kogu jahihooaja vältel. Põhiline ränne toimub siiski augusti alguses ning parimad jahid kipuvad olema augusti esimesel nädalal. Suuri rändparvi liigub siiski ka hiljem ning vähemalt Saaremaal olen trehvanud arvukalt kaelustuvisid septembri lõpus.

Päris nii hull pole kui tuulehaugi püügil, et õige hetke maha maganud, ei pruugi enam midagi saada. Kindel soovitus on tuvijahihuvilistel otsida 1. augustiks välja laskemoon, kujud, varjed jms ning liikuda eelnevatel päevadel valitud paikadesse. Parim aeg jahiks tundub olema varahommik, kuid täiesti edukalt saab neid jahtida ka õhtul. Lisaks lendab tuvi ringi kogu päeva ning hea asukoha puhul saab neid küttida varahommikust kuni hilisõhtuni (päris pimeda piiril tuvi enam ei lenda, aga kella 16–19 paiku on võimalik korralikku jahti teha).

Kust tuvisid otsida?

Eelnevate päevade luure peaks näitama, kus suuremad parved toitumas käivad, kas nende läheduses on mõni hea metsatukk mõne kindla suurema puuga. Või sobib mõne elektriliini alune passimiseks (sel puhul peab teadma, et traatidesse lasta pole hea mõte). Enamasti koristatakse augusti alguses rapsi, samuti nii otra kui ka nisu. Mõni osaliselt koristatud rapsipõld võib pakkuda häid varje- või hiilimistingimusi, eriti kui see külgneb odrapõlluga. Tuvidele meeldivad väga ka hernepõllud. Eelnevatel päevadel tasub tuvidele toitumiseks sobivad kohad üle vaadata. Kui tuvi on piirkonnas aktiivne, siis saab luuret teha terve päeva ning ärgata vara alles jahipäeval. Eraldi teema on piirkonnad, kus suuri põlde pole ning tuvid käivad toitumas metssigade söödaplatsidel. Nende puhul on asi lihtne: kui on tuvid, kui on mõni hea varjumiskoht, siis pole muud, kui minna platsi ja loota kindlale käele. Samuti toimivad sellistes piirkondades väga hästi söödapõllud. Eriti hästi on seda näha Saaremaal, kus sigadele ja ka eraldi kaelustuvidele rajatud söödapõldudel peetakse edukalt tuvijahti.

Aastatega tekivad jahilistel oma lemmikkohad. Selgeks saavad, milliseid puid tuvid mingis piirkonnas eelistavad nii põllule lendamiseks kui ka põllult tulemiseks, mis suunast linnud eelistavad tulla ning kuidas on neid parem lasta. Vähem tähtis pole seegi, kuhu tuvid pärast laskmist kukuvad. Kindel on, et neile meeldivad jämedad, teistest eristuvad puud. Näiteks lankide seemnepuud või mõne metsaserva jämedad haavad või männid. Kaelustuvi eelistab pesitsemiseks kuusepuud, eks nad istuvad kuuskedel ka jahi ajal, kuid küttimiseks on mõistlikum valida kask või mänd. Kui koht on hea, siis ei pruugi eraldi varjet teha. Põllu ja metsa vahel on kõrgem taimeriba, millesse saab ennast hästi peita. Teinekord aitavad põllul olevad põhupallid või nende hunnikud. Hästi sobivad varjumiseks elektriliini postide alused, kus hein kõrgem, samuti rapsipõldudel olevad koristatud ja koristamata jäänud alade piirid. Söödakohtade lähedal võib olla mõni hea lepanoorendik, kõrgem hein, söödamaja, isegi kantsel. Oluline on, et vajaduse korral saaks meigast lasta ning liigsed detailid tuvisid ei varjaks. Kui loodus ei paku piisavalt head võimalust, siis saab kas või ise varjeid ehitada.

Kuidas peibutada?

Kaelustuvi jahil on abiks nii kujud kui ka vile. Ainuüksi vilest on jahil abi, eriti kui jahitakse mõne vaatluspuu lähedal üksikuid saabuvaid linde. Tuvi peibutamist on paras hakata harjutama jahihooaja eel. Mõnes metsatukas või pargis kuuleb ikka neid tuututamas ning pole midagi lihtsamat kui proovida tabada ning jäljendada hääle rütmi, aktiivsust, pause jms. Häält saab väga lihtsalt järele teha käte abil. Peopesadesse tuleb tekitada piisav kõlakoda ning puhuda kõverdatud pöialde vahele. Kui natukene harjutada, siis pole väga keeruline. Jahil on selle viisi miinus vajadus püssi käes hoida ning teiseks võivad sääsed olla nii tüütud, et käed on tõrjevahendiga kokku määritud. Vilet saab paelaga kaelas hoida ning see loob eelduse kiiremaks reageerimiseks.

Suuremate rändparvede meelitamiseks sobivasse kohta tasuks lisaks vile puhumisele panna põllule mingi hulk kujusid. Kümmekond kuju on juba abiks, aga loomulikult võib neid panna rohkem. Tuvid on tihti koos varestega, sest need linnud on veidi erksamad ja ohu tekkimisel piisavalt lärmakad. Seetõttu ei tee paha paigutada lähedale ka mõni varese kuju. Kuna kaelustuvidel on parvedes vahid, kes istuvad kas traatidel või mõne puu oksal, samuti teevad toituvas parves madalaid üleslende, siis on tuvile aktaktiivsed erinevad elektroonilised karussellid ja tiibu lehvitavad abivahendid, kuid meil ei luba nende kasutamist seadus. Proovida võib mõne tuvi paigutamist kõrgemale oksale (väga tüütu tegevus ja heal päeval on selle kasutegur väike) või panna mõni laiali tiibadega kuju maapinnast natukene kõrgemale, näiteks pikema varda otsa. Peibutiste lisamiseks võib kasutada traadist keeratud tugesid, millele toetada juba lastud tuvid. Kui peibutised on piisavalt head, siis saab lasta praktiliselt kohapeal või aeglaselt lendavat lindu. Ohtu märganud ning õhus laperdavat tuvi on märksa keerulisem tabada. Laskmiseks kasutatakse tavaliselt nr 7–7.5 haavleid, kuid väga hästi sobivad ka nr 5 ja nr 6 haavlipadrunid.

Kõrgesse vilja, heina või tihedamasse võssa kukkunud linnu leidmiseks on äärmiselt hea abiline linnukoer. Linnukoertega jahihooaeg on üsna lühike ja piiratud ning seetõttu neid igal tuvijahihuvilisel pole, kuid teinekord on võimalik koostööd teha mõne koeraomanikuga, kes soovib oma lemmikule praktikat pakkuda. Kui koera pole, siis juhtub ikka, et linnu kukkumise koht on peaaegu teada, aga kohe ei leia ja suurem viljas tallamise isu puudub. Kahju, kui jahisaak leidmata jääb. (Toimetuse märkus. Paraku ei luba Eestis kehtiv jahieeskiri kasutada kaelustuvi jahil jahikoeri, kuigi EJS on vastava ettepaneku teinud.)

Eestis oleks võimalik kaelustuvisid küttida palju rohkem, kui neid seni kütitakse. Linnujahihuviliste seltskond on väiksem kui suuremate ulukite küttidel. Ulukloomade arvukus on üsna suur ning seal, kus metssigu veel leidub, ei kipu tuvidele aega jäämagi. näiteks Inglismaa, Itaalia, Hispaania jt riigiga võrreldes meil peaaegu tuvijahti ei peeta (umbes 700 isendit aastas). Isegi Saaremaal, kaelustuvijahi poolest esirinnas olevas maakonnas, andis esimese hooga otsida jahilisi, kes teaks kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks tuvijahti pidanud. Ometi on  saarel tuvide arvukus suur ning jahivõimalused head. Kuna sigade Aafrika katk on oma töö paljudes kohtades teinud, peaks linnu- ja väikeloomajaht rohkem ausse tõusma. Lõppeks on ju tegemist äärmiselt huvitava jahiga.

Tuvi kui maitsev jahilind

Kaelustuvi on lihtne kitkuda ning kui kokkamisoskused hätta ei jäta, siis saab meikast täiesti kena prae, supi või suupiste. Arvestama peab, et punase lihaga lind kipub pikemal küpsetamisel muutuma maitselt natuke maksaks. Suuremad gurmaanid jätavad linnu seest napilt tooreks, kuid tegelikult on korralik hautis või supp vähem nõudlik ja lihtsam valmistada. Tulemus ei pruugi pardile alla jääda. Samuti võib tuvi täita erinevate lisanditega ning küpsetada vaiksel kuumusel rasvas või puljongis. Kui täidis eelnevalt valmis küpsetada ja tuvid täita, siis saab linde valmistada fritüüris. Pealt jääb nahk krõmps ning seest liha parajalt punane ja mahlane. Valmistamisviise on erinevaid ning kui retsepte otsima hakata, siis selgub, et Eestis on kaelustuvidele jahti peetud ammusest ajast ning miskit kirjagi pandud. Internetiavarusest leiab aga ohtralt välismaiseid retsepte.

 






SHARE