EJ 3/2018: Sigade Aafrika katkust

EJ 3/2018: Sigade Aafrika katkust

718
Foto: Flickr

TEKST: IMBI NURMOJA, VTL-i direktori asetäitja loomahaiguste alal,
ARVO VILTROP, EMÜ veterinaarepidemioloogia professor,
MAARJA KRISTIAN, VTA loomatervise, loomakaitse ja söötade osakonna nõunik

2014. aasta septembris alanud sigade Aafrika katku (SAK) epideemia Eesti metssigade populatsioonis jätkub.

Vaadates 2017. aasta leviku andmeid, näeme, et epideemia on jõudnud järgmisse etappi. See tähendab, et kuigi viirust kandvate metssigade arv on võrreldes 2015. ja 2016. aastaga oluliselt vähenenud, ei ole kahjuks märke, et viirus meie metssigade populatsioonist ning metsadest kadunud oleks (tabel 1).




Tabel 1. SAK-ile uuritud ja neist positiivsete ning viirusele positiivsete metssigade arv 2014.–2017. aastal.

Aasta Uuritud metssigade arv SAK pos metssigade arv neist SAK viiruse leiuga
metssigade arv
2014 1056 73 73
2015 9565 1095 1005
2016 15 978 1570 1277
2017 9574 866 590

2017. aasta seire metssigadel

2017. aastal uuriti veterinaar- ja toidulaboratooriumis (VTL) SAK-ile kokku 9574 metssigade proovi (tabel 2). Neist 95,7% pärines kütitud loomadelt ning 4,3% loomadelt, kes leiti surnuna, hukati autoavarii või ebanormaalse käitumise tõttu või mõnel muul põhjusel.

Tabelist 2 nähtub, et suur osa surnud loomade proove pärines maakondadest, kus SAK-viiruse levik oli aktiivne (Saare, Lääne) või nende naabrusest (Pärnu, Rapla). Harjumaalt, kus viirus samuti aktiivselt ringles, toodi surnud loomade proove uuringuteks aga vähem. Ootuspäraselt vähe toodi surnud loomadelt pärinevaid proove maakondadest, kus haigus kulges ägedalt 2014. ja 2015. aastal.

Foto: Priit Vahtramäe rajakaamera

Kütitud loomadelt pärinevate proovidega oli olukord sarnane. Arvestatav osa  neist (61,6%) pärines samuti maakondadest (Saaremaa, Läänemaa, Harjumaa), kus viirus aktiivselt ringles. Tõenäoliselt on põhjus lihtne, sest nendesse piirkondadesse levis SAK kõige hiljem, mistõttu sealsetes metsades oli veel sigu, keda küttida. Kütitud loomade uurimisandmetest näeme aga, et maakondadest, mida haigus laastas epideemia algaastatel, ei ole metssead täielikult kadunud.

Tabel 2. Sigade Aafrika katkule uuritud metssigade arv 2017. aastal maakondade lõikes

Maakond Uuritud metssigade arv Nendest kütitud Neist surnuna leitud ja
hukatud
Harju 977 943 34

Hiiu

787 778 9
Ida-Viru 351 338 13
Jõgeva 83 80 3
Järva 78 73 5
Lääne 1971 1915 56
Lääne-Viru 375 339 36
Põlva 73 61 12
Pärnu 958 912 46
Rapla 395 349 46
Saare 2916 2789 127
Tartu 187 168 19
Valga 113 112 1
Viljandi 130 126 4
Võru 180 178 4
KOKKU 9574 9161 413

SAK-i epideemia on jõudnud järgmisse etapp, mis on näha tabelist 3. See tähendab, et leiame senisest rohkem loomi, kellel on laboriuuringutel tuvastatud ainult viirusevastased antikehad (laboriuuringu tulemus: ELISA positiivne, PCR negatiivne). Aastal 2015 oli selliseid loomi kõigist kütitud metssigadest 1% ja 2016. aastal 2%, kuid 2017. aastal on see arv jõudnud 3%-ni ning 2018. aasta nelja esimese kuuga juba 5%-ni.

Tabel 3. Sigade Aafrika katkule positiivsete metssigade arv maakondade lõikes 2017. aastal.

Maakond

SAK pos metssigade arv

neist kütitud Neist surnuna leitud ja hukatud Sealhulgas ainult AK* pos
Harju  87 68 19 21
Hiiu  0
Ida-Viru  14 13 1 11
Jõgeva  15 15 0 15
Järva  9 9 0 9
Lääne  119 82 37 22
Lääne-Viru  64 34 30 22
Põlva 14  6 8 5
Pärnu 87  48 39 19
Rapla 90  51 39 39
Saare 304  193 111 69
Tartu  40 28 12 27
Valga 8 0 8
Viljandi  9 7 2 6
Võru  6 5 1 3
KOKKU  866  567 299 276
Kokku uuritud 9574   9161 413  9161
Pos, %  9  6,2  72,4  3

* antikehad

Et olukorda paremini mõista, peab vaatama maakondi eraldi. Näeme, et kuues maakonnas (Jõgeva, Järva, Lääne-Viru, Põlva, Rapla, Tartu) oli ainult antikehadega loomade osa kõigist kütitud loomadest üle 10% (12–19%). Jõgeva, Järva ja Valga maakonnas olid kõik SAK-ile positiivseks osutunud loomad ainult antikehadega, ühtegi viirusele (PCR) positiivset looma aasta jooksul ei leitud.

Foto: Flickr

Miks on SAK-viiruse antikehadega metssead probleem?

Loomad, kellelt leitakse ainult antikehi (ELISA positiivsed), on haiguse läbi põdenud ja tervenenud või tervenemas. Kuigi uurimistulemus viirusele on negatiivne (PCR negatiivne), on väga tähtis, et kehtiva seaduse alusel selliste loomade rümbad hävitataks. Looma organismis võib siiski olla säilinud väike kogus viirust, mida temalt pärinevad saadused levitavad.

Teine probleem on, et pärast esmakordset haigestumist tekkinud antikehad ei kaitse looma täielikult uue nakatumise eest. See tähendab, et kui antikehadega loom puutub uuesti kokku SAK-viirusega, siis ta ei haigestu, kuid võib olla viirusekandja. Ehk siis näiliselt täiesti terve loom on kuni nelja nädala vältel viiruse levitaja. Esmakordselt nakatunud loomad haigestuvad üldjuhul raskelt ja surevad kiiresti (enamasti 5–14 päeva jooksul), mistõttu nad liiguvad vähe ja väikesel alal. Uuesti nakatunud viirusekandja on enamasti elujõuline loom, kes võib viirust levitada laial alal.

Mida on veel vaja teada?

SAK-i viirus on peaaegu nelja epideemia-aasta jooksul laastanud Eesti metssigade populatsiooni ja põhjustanud haiguspuhanguid 27 kodusigade farmis. Teadlaste püüdlustele vaatamata on senini vastuseta küsimused, mis aitaksid taudi paremini tõrjuda.

Üks selliseid küsimusi on, milline on antikehadele positiivsete metssigade osa viiruse levitamisel. Nagu eespool öeldud, võib antikehadega sigadel esineda viiruse kandvus on n-ö madalal tasemel, mis tähendab, et sellise looma vereproov on haigustekitajale (PCR) negatiivne, aga viirust leidub kudedes. Kui palju võiks selliseid loomi looduses olla, selle kohta andmed puuduvad. Et sellele küsimusele valgust heita, kutsume jahimehi üles koostööle. Selleks palume kütitud loomadelt võtta peale vereproovi ka väike, umbes tikutoosisuurune tükike põrna. Proovivõtujuhis on artikli lõpus.

Muu jahimeestele ei muutu, sest uurimistulemus laborist tuleb endiselt lubatud aja jooksul ning viisil.

Kokkuvõtteks

Kuigi Eestis on piirkondi, kus ei ole pikema aja jooksul leitud ühtegi SAK-viirusele (PCR) positiivset metssiga, on endiselt väga tähtis, et jahimehed teavitaksis surnud metssigade leidudest kohalikku veterinaarteenistust. Sellega tagatakse, et neilt loomadelt võetakse proovid ja korjused eemaldatakse loodusest. Korjuste uurimine võimaldab varakult avastada viiruse uue ringluse piirkonnas ja korjuste eemaldamine loodusest pidurdab viiruse levikut ning selle säilimist looduses.

Mida vähem on viirust metsas, seda väiksem on oht haiguspuhangute tekkeks kodusigade seas ja seda suurem on tõenäosus, et SAK meie loodusest aja jooksul kaob. Ühine pingutamine on ainuke tee katkuvaba Eesti poole.


Proovivõtujuhend põrnast proovi võtmiseks:
(proov võetakse lisaks tavapärasele vereproovile)

  • Lõika väike tükk põrna (umbes tikutopsisuurune).
  • Pane see puhtasse plastkotti ja sulge kott korralikult. Väldi koti välist saastumist.
  • Pane proov järgmisse puhtasse plastkotti.
  • Pealmisele plastkotile kirjuta veekindla markeriga proovi ID (sama, mis vereproovi katseklaasile).
  • Kui kogud korraga proove mitmelt metssealt, siis veendu, et iga proovikott on korrektselt märgistatud.
  • Edasi toimi nagu tavapäraselt vereproove kogudes
    • Vii proovid esimesel võimalusel kohalikku veterinaarkeskusesse või volitatud veterinaararstile. Kui see pole võimalik, hoia proove jahedas (4 °C kuni 6 °C), ära külmuta!
    • Täida kaaskiri loetavalt.
  • Kirjuta kindlasti jahiloa number, e-posti aadress ning kontakttelefon.
  • Ära unusta jahipiirkonna nime!
  • Pea silmas, et kõik ülejäänud andmed on samuti vajalikud.