EJ 3/2018: Metsamees mõtleb, kobras korraldab

EJ 3/2018: Metsamees mõtleb, kobras korraldab

604
Foto: Anthony Fontaine/Flickr

TEKST ja FOTOD JAANUS VAIKSOO

Aprilli alguses toimus Valgamaal koprapäev, kus said kokku inimesed, kes tegelevad kobraste uurimise, koprakahjustuste ja igapäevase metsakorraldusega. Koprapäeva korraldas Metsatervenduse OÜ metsaülem Anti Rallmann.

Selle aasta kahes esimeses Eesti Jahimehe numbris on olnud põhjalikult juttu kobraste küttimisest. Kõvemad koprakütid ja trapperid suudavad jahihooajal (1. augustist kuni 15. aprillini) küttida mitukümmend kobrast ja hoida ära suuremaid metsakahjustusi, kuid üldises plaanis on tegemist siiski üksikute entusiastidega.


Kobraste aktiivne tegutsemisaeg on suvi. Siis kasvatavad nad poegi, võtavad kasutusele uusi elupaiku, ehitavad paise ja varuvad toitu. Iseenesestmõistetavalt sel ajal kobrastele jahti ei peeta. Eelkõige on see jahieetika küsimus. Paraku tekivad peaaegu kõik kobraste põhjustatud metsa- ja põllukahjustused just suvel. Ideaalis tuleks n-ö kriisipiirkondades kobraste arvukust vähendada või nende pesitsuspaigad sootuks likvideerida juba ennetavalt jahihooajal.

Anti Rallmann on metsaülemana tegutsenud Valgamaal tosin aastat, ta on ka aktiivne jahimees, kes tunneb hästi kobraste käitumist ja eluviise ning püüab jahiaasta jooksul 10–20 kobrast. Kevadsuvisel ajal metsades kuivenduskraave puhastades ja koprapaise likvideerides peab ta aga enda sõnul kobrastega lõputut võitlust. Nüüd on tal mõõt täis. 

Foto: Flickr

Virna järved – kobraste paradiis

Koprapäev Valgamaa metsades oli korraldatud nii, et teha probleem osalejatele puust ja punaseks selgeks. Kohal olid põllumajandusameti, keskkonnaameti ja keskkonnainspektsiooni esindajad ning tuntud koprauurija Nikolai Laanetu.

Esimene peatuspaik n-ö sündmuskohal tehti Õru vallas raba serval Virna järvede ääres. Need järved on olnud põline kobraste pesitsuspaik. Anti Rallmann kirjeldas olukorda: „Koprad on selles järves kogu aeg elanud ja võiksid elada rahulikult ka edaspidi – nad ei sega siin kedagi. Virna järvest voolab välja Õru oja, mis kulgeb mitu kilomeetrit piki kuivenduskraavidega hooldatud metsamaid. Kevadsuvel hakkavad noored koprad võtma ette pikemaid retki mööda oja ja mitmesse kohta ehitatakse paisud ette ning mets ujutatakse üle. See on kõige intensiivsem metsapuude kasvuaeg, kuid liigvees normaalne kasv kängub.

Terve suve lõhuvad metsamehed ja Õru jahtkonna jahimehed paise, kuid igaüks teab, et kobras ehitab need jälle kiiresti üles. Sügisel püüame noored koprad välja, kuid järgmisel suvel kordub kõik jälle samamoodi. See on lõputu võitlus, kraavid settivad täis ja mets ei saa kasvada. Minu küsimus on, kas saame probleemi lahendada ka nii, et koprad võiksid järves edasi elada ja oleks võimalik saada luba väljapool jahiaega küttida need isendid, kes paisude ehitusega põhjustavad metsakahjustusi? Teine variant on küttida jahiajal järvest kogu pesakond: pole kopraid, pole probleemi. Aga seda me ju ei tahaks.“

Viljandimaa koprajaht. Foto: Kristi Palm

Eetilised küsimused

Aimar Rakko keskkonnaametist tõi esile probleemi eetilise poole. Millised peaksid olema need kaalutlused, et anda kopraküttimisluba väljaspool jahiaega, s.t poegade imetamise ja kasvatamise ajal?

Nikolai Laanetu, kes tunneb läbi ja lõhki kobraste eluviise, selgitas, et enamasti lahkuvad pesakonna juurest pikematele retkedele ja uute elupaikade otsingule üksikud noored, üle kahe aasta vanused isendid. Suvel laieneb koprapesakonna territooriumi kasutusala oluliselt. Pesakonna kesksesse piirkonda jääb emasloom samasuviste poegadega, kuid isasloom ja teise aasta noored suunduvad toituma ja elama pesakonna tsentrist eemale. See on vajalik, et kindlustada emasloomale ja poegadele vajalik toidubaas.

Liigispetsiifiline käitumuslik kohastumus tagab territooriumi toiduvarude ühtlasema kasutuse ja tingimused pesakonna pikaajaliseks eksistentsiks. Oma elutegevuse kindlustamiseks rajavad nad arvukalt paisutusi ja urusüsteeme. Sageli võivad isasloom ja vanemad pojad tegutseda pesakonna kesksest alast üks-kaks, sageli kuni kolm kilomeetrit eemal. Pesakond koondub keskse ala piirkonda alles sügiseks, kui algavad ettevalmistumised talvitumiseks.

Kobraste elupaiku tuleb tunda

Foto: Flickr

Kui metsa- ja jahimees on kobraste elupaigaga hästi tuttav, siis pole ohtu, et kahjustuspiirkonnast, mis jääb kobraste pesitsuspaigast kaugele, kütitakse juhuslikult poegi imetav ema.

Pika päeva jooksul käisid osalejad läbi veel mitu koprakahjustuspiirkonda. Üks neist jäi Lota oja loodulõigu ja maaparandussüsteemide piirialale. Varakevadisel maastikul olid hästi näha kobraste tegutsemise jäljed ja paarsada meetrit eemal turritasid taeva poole liigniiskuse tagajärjel hukkunud kuusetüükad. Nüüd valitses siin vaikus.

Anti Rallmann selgitas, et erinevalt Virna järve olukorrast andis ta siin pärast mitmeaastast võitlust kobrastega alla ja püüdis kõik koprad ka looduslikust lõigust välja. Metsa- ja põllukahjustustega on nüüd selles piirkonnas mingiks ajaks lõpp. Kas see on aga lahendus, mis pakub ühele loodusest hoolivale inimesele ka rahulolu?

Tark lahendus

Kuidas korraldada kultuur- ja metsamaastikel tegevus nii, et probleemi lahendamiseks poleks tarvis likvideerida kõiki loomi? Et koprad saaksid elada seal, kus nad olulist kahju ei tee ja maaparandussüsteemides saaks metsa kasvatada ning põldu pidada.

Päeva lõpetuseks tegi Nikolai Laanetu ettekande, millest jäid kõlama järgmised mõtted.

Kahjuks jäi pooleli kobraste elupaikade hindamine jahimaade korralduse käigus, see jõuti lõpetada üheksas maakonnas. Elupaikade hindamisel jagati need kolmeks: veekogud, kus koprad pole lubatud (maaparanduskraavid ja eesvoolud ning „lõhejõed“ – ebapärlikarbi jõed); alad, kus kobraste arvukus tuleks rangelt kontrolli all hoida (suuremad maaparanduse eesvoolud) ning looduslikud veekogud, kus kobraste esinemine on lubatud ega põhjusta kahjustusi, vaid loob vääriselupaiku. Nendes kohtades tuleks kopraid küttida vaid juurdekasvu piires ja pärast ühe vanalooma küttimist jätta pesakond rahule.

Mõõdukas küttimine on vajalik, et koprad oma elupaikasid lagedaks ei sööks. Senise hindamise põhjal võib öelda, et looduslikud veekogud tagavad Eestis elupaiga umbes 10 000 koprale. See on täiesti piisav kopraasurkonna hea seisundi tagamiseks.

Valgamaal toimunud koprapäeva kõige positiivsem tulemus oli, et keskkonnaametnikud ja metsamehed mõistsid probleemi ühtmoodi. Nüüd on vaja selle teemaga edasi minna ja leida üheskoos ka tark lahendus, mis arvestaks eetilisi, looduskaitse, jahinduse ning majanduse külgi.