EJ 3/2018: Jõukaks koos loodusega või ilma?

EJ 3/2018: Jõukaks koos loodusega või ilma?

809
Simon Kuznetsi 1955. a välja töötatud kõver.


Kas olete kunagi kuulnud Kuznetsi kõverast?

Ei, mitte selle Kuznetsi, kes kunagi Võnnus jahimees oli, vaid 1955. aastal Simon Kuznetsi välja töötatud kõverast. Ka mina polnud kuulnud, kuni juhtusin lugema Ilpo Kojola jt autorite PloS One’s ilmunud artiklit, mille eestikeelne pealkiri kõlaks nii:

„Kas ainult vaesed maad saavad endale lubada suuri kiskjaid?“

Jätaks siinkohal hundid kõrvale, sest sellel teemal on juttu tehtud rohkem kui küll ja lõppu ei paista kuskilt otsast. Mida Simon Kuznets siis väitis? Ta leidis, et looduse degradeerumine inimtegevuse tagajärjel peatub alles siis, kui inimeste jõukus saavutab teatud piiri (vt joonist), pärast mille saavutamist hakkab uuesti taastuma.

Seega, kooskõlas selle kõveraga on praegune surve loodusressurssidele Eestis täielikus vastavuses majandusseadustega: me oleme veel vaesed, ega jaksa osta kõiki asju, mida vajame või arvame, et vajame!

Kui saame jõukaks, siis me enam ei raiu nii hullusti metsi, ei võta viimast võsa maha, ei urgitse enam maapinnas ja laseme põtradel süüa kõhu täis surmanuhtluse ähvarduseta!

Kus aga jookseb piir, millest alates tunneme, et nüüd võiks ka loodusele võimaluse anda? Kas enne juhtub meie loodusega midagi pöördumatut? Kas meie loodus üldse kannab välja seda jõukusepiiri, kuhu me loodame jõuda? Kas loodus ei saa enne otsa? Seda enam, et paljudele inimestele ei lähe loodus kuigivõrd korda. On ju tõsimeeli arutletud selle üle – nii hämmastav, kui see ka pole! – kas loodust on üldse vaja.

Usun, et meie ajakirja lugejate hulgas ei kahtle looduse vajalikkuses keegi. Enamgi veel, paljudele meist on looduses viibimine elu sisu ja eesmärk. Suur osa jahimeestest on ka põllumehed, metsamehed ja maaomanikud – seega inimesed, kelle tegevusest otseselt sõltub, kas meie Eesti toetab oma näitega seda kurba kõverat või mitte.

Harri Valdmann
Tartu ülikooli dotsent