EJ 3/2019: Jaan Talts tõstab looduse ausse

EJ 3/2019: Jaan Talts tõstab looduse ausse

307
Jüri Talts. Foto: Jüri Jõepera

TEKST JAANUS VAIKSOO
FOTOD JAAN TALTS, JÜRI JÕEPERA

Olümpiavõitja Jaan Talts tähistas 19. mail 75. sünnipäeva. Eestile palju kuulsust toonud vägev mees armastab aga üle kõige koduümbruse looduses uidata, jälgida loomade elu ja käitumist. Aastakümneid on ta olnud ka jahimees.

„Mulle meeldib käia looduses, kilomeetrite ja tundide kaupa, et otsida jälgi ja näha loomi. Minu jaoks on see tohutult põnev. Kui juba looma jälge näen, on hea tunne, et loomad liiguvad,“ seletab Jaan Talts, miks teda loodusesse tõmbab. „Kui loomi ja linde poleks, siis ei oleks ka kogu seda looduse ilu.“

Jaan Talts on maapoiss, sündinud ja kasvanud Pärnumaal Massiarus ning käinud seal koolis. Esimesed jahikäigud saigi tehtud koolipoisina.

„Onu oli mul kõva jahimees. Meie majad asusid kõrvuti. Esimesed korrad läksin püssiga metsa, kui olin 11‒12-aastane. Poisikeste põnevus. Vend Ain oli kooli spordiorganisaator, käisime mõnikord laskmist harjutamas ja saime selleks väikesekaliibrilised püssid ning padrunid koju kaasa. Mäletan, et paar korda käisin siis varahommikul üle tee rabas tedrejahis. Mingit tetre ma muidugi ei saanud. Ei tea, kui varane see hommik tegelikult oligi?“ muigab Jaan seda aega meenutades.

1950. aastatel oli Eestis palju hunte. Jahimeestest moodustati hundijahibrigaadid, kelle ülesanne oli talvel hunte küttida. Kui hundid kusagil loomade kallale tikkusid või nende jäljed avastati, läks hundijahiks. Hundibrigaadi mehed said nendeks päevadeks töölt vabastuse.

„Jah, hunte oli meie kandis kõvasti. Ründasid hobuseid. Isa oli zootehnik. Olin siis umbes 15 ja õppisin tehnikumis, kui käisime ajajatena Mõisaküla kandis jahimeestel abiks hundijahil.“

Jahipüssid auhinnaks

Kui Jaan Talts juba tippsportlasena võistlusi hakkas võitma, siis oli auhinnaks mõnikord ka jahipüss.

„Et püssid olid kodus olemas, siis tegin ka jahimeheeksami ära. Esimestel jahtidel käisin Tallinna lähedal Väänas, põhiliselt põdra- ja sokujahil,“ meenutab Jaan jahipidamise algust.

Sportlaste hulgas olid mõned päris kõvad jahimehed, näiteks spordikomitee esimees Juhan Unger, Heino Lipp, Johannes Kotkas. Nende ja paljudega heade sõpradega käis Jaan mõnikord jahil, aga muidugi ei jätnud spordiaastad jahipidamiseks eriti aega. Asi muutus, kui Jaan Talts 1987. aastal Saulepi ja Tõstamaa vahele endale kodu rajas ja sinna elama asus. Seal sai temast ka Tõstamaa jahiseltsi liige. Nüüd lõpuks oli aega ja võimalust hakata looduses käima, loomi jälgima.

Maksimalistina meeldib Jaanile teha enne jahti selgeks, kust, millal ja millist looma on oodata. „Kui tahad kätte saada õige looma, on vaja alati teha luuret,“ kinnitab Jaan. „Aastate jooksul õppisin metssigade käitumist ja harjumusi tundma. Tekkis vilumus, nii et teadsin täpselt, kust siga tuleb ja milline loom. Kui sead on viljapõllus, pean ju teadma, kus on üksik kult, sest emist põrsastega ei lase. Kõik see eelnev pinevus, kui ootad looma, kuuled üksikut krõpsu, on just see, mis teeb jahist jahi,“ kirjeldab Jaan jahi põnevust. „Kõige ilusam jaht oli siis, kui päeval leidsin jäljed. Pidin otsima raja, kust tuli üksik siga. Vana kult tuleb väga ettevaatlikult, peaaegu ei kuulegi. Olen mitu korda ära kannatanud tema ettevaatlikkuse, istunud kõva pakasega pukis, külmunud, sõrmed kanged, tatt voolab ja külmub nina otsa ära, aga sõrmegi ei tohi liigutada, sest kult seisab paigal, kuulab ja haistab, pool tundi, kolmveerand tundi … Metsseal on tohutu haistmine, meeletu enesealalhoiuinstinkt, alati kontrollib ümbrust. Kult on teinud mul ümber kantsli 360-kraadise tiiru ja siis lõpuks otse sööma tulnud. Kui looma sellises olukorras üle kavaldad, siis see on jaht. Kas õnnestub vana kult ära petta?“

 

Jaan Taltsi kuulates meenub tema raamat „Tahtmine“ – lugu sellest, kuidas temast sai maailma tugevaim tõstja, maailmarekordite püstitaja. Kannatlikkus pole edu alus ainult spordis ja elus, vaid ka jahipidamises. Hea kütt on kannatlik.

Metssigade keskel

Praegu Jaan Talts enam jahil ei käi, juba mitu aastat. „Jätsin jahi maha siis, kui sigade Aafrika katku puhkedes pidi hakkama laskma emiseid ja selle eest maksti tasu. Seda mina teha ei suuda.“

Pärnumaal elades õppis Jaan metssigu sedavõrd tundma ja armastama, et hakkas neid lõpuks isegi kasvatama ja taotles selleks ametliku loa.

„Kolm hektarit piirasin kahemeetrise aiaga, kõige rohkem on olnud selles aias 37 siga. Mul tekkis tohutu hasart ja kirg metssigu jälgida. Sead on nii armsad! Arvan, et õppisin neid kümne aastaga nii tundma, et tean neist peaaegu kõike.“

Jaan näitab metssigade piltidega albumit, mis on täis haruldasi kaadreid. Lihtsurelik looduses niimoodi loomadele ligi ei pääse. Pilte vaadates heldib tugev mees silmanähtavalt.

„Kui metsseapõrsad üles tõusevad, on nad nagu väikesed lapsed: ringutavad, haigutavad. Kui nende juurde läksin süüa viima, siis tuli kult ja viskas pikali – tahtis massaaži. Istusin talle selga ja sügasin, kuni jäi mõnuledes magama.“

Jaan Talts on metssigu väga palju pildistanud ja filminud. Tema materjale on kasutanud filmimees Rein Hanson. Kahjuks jäi pikem film sigadest Hansoni lahkumise järel pooleli.

„Väga põnev on olnud loomi filmida,“ jutustab Jaan. „Üks kult hakkas juulikuus käima maja juures söömas. Tuli kaheksa-üheksa paiku õhtul. Panin söömiseks nisu ja maisi. Söömise ajal viskas kõhuli nagu kutsikas. Lamas ja sõi. Ristisin selle sea Näitlejaks. Mul oli põllu ääres suur kõrge kivi. Hakkasin kuldile panema süüa järjest kivile lähemale. Lõpuks panin vilja kivi otsa ja toetasin lauajupi selle vastu. Kult käis ümber kivi, kuni roniski kivile ja sõi vilja ära.“

Lugusid metssigadest on Jaan Taltsil lõputult. Nii on ta teada saanud, et sigadel tekib keset talve, jaanuaris-veebruaris periood, kui nendest kümmekond päeva pole mitte midagi teada. Mitte ühtegi jälge lumel. Terve kari on kadunud. Söömas ei käi. Siga ei taha suure lumega liikuda. Kui nad näljas veel pole, otsivad koha, kus maa pole külmunud ja redutavad seal päevi.

Kuigi aias kasvanud metssead võtsid Jaani omaks ja ootasid temalt süüa, et tohi metsloomaga suheldes valvsust kaotada. Kepp oli sigade juurde minnes Jaanil igaks juhuks ikka käes ja sigade käitumist tundes võis juba öelda, mis meeleolus loomad on. „Ka kuldi rünnakut peab tundma,“ seletab Jaan. „Kult ei torma kunagi rünnates otse peale, vaid keerab külje ette. Seda peab pelgama, kui külje ette keerab, siis võib järgneda rünnak. Aga emis tuleb otse, kui põrsaid kaitseb, näksab ja hammustab.“

Jaani jutud metssigadest ja loodusest avavad väga põneva maailma. Võib liialdamata öelda, et Jaan Talts on oma elu ja tegemistega andnud maailmale väga palju, pakkunud inimestele rõõmu, hoolitsenud kodu, maa ja looduse eest. On õnn, et eestlastel on oma Jaan!

Eesti Jahimeeste Selts ja Eesti Jahimees soovivad Jaanile kõigi jahimeeste nimel palju tervist ja õnne ning ikka pikki avastusretki looduses!