EJ 2/2017: “Safari” ehk torm meiegi veeklaasis

EJ 2/2017: “Safari” ehk torm meiegi veeklaasis

1227


TEKST JANNO SIMM

Režissöör Seidl on öelnud: see on film puhkusest ja tapmisest.

Ulrich Seidl sai kuulsaks 2012. aastal valminud filmitriloogiaga “Paradiis: armastus”, “Paradiis: usk” ja “Paradiis: lootus”. Omal moel näitasid need Austria kolme vanaldase naisterahva eneseotsinguid: seksiturismi kaudu Keenias, fanaatilise kaalujälgimise ja usukuulutamisega. Seidli provokatiivne ja kunstilise ning dokumentaalfilmi piirimail balansseeriv filmikeel on tuntud. Tema kuulsamad dokumentaalfilmid lahkavad keskklassi austerlaste väikekodanlikku maailma. Siiski ei võta Seidl filmitegijana ühest seisukohta, jätab kõik võimalikud otsad piinavalt lahtiseks ja laseb vaatajal endal kogeda ning otsustada.

“Safari” on omal moel järg Seidli eelmisele filmile “Keldris”, milles filmitegija piilub Austria pürjelite keldritesse ja näitab, milliseid veidraid hobisid ning harrastusi pealtnäha nii ontlike kodanlasemajade keldrikorrustel harrastatakse. Vanaldane abielupaar Ellingerid on taas Namiibiasse reisinud, et leida täiendust oma keldris leiduvate ulukibüstide ja -sarvede kollektsioonile. Filmi sissejuhatuseks näemegi lihavaid vanureid teineteist päikesekreemiga võidmas ja arutamas, kui palju ühe või teise looma küttimine maksma läheb. Siiski noriseb hilisemates kaadrites meespool Manfred jahikantslis õlleund (kuigi üks Eesti jahimees väitis raadiointervjuus*, et tema nägi kõigis filmis näidatud jahimeestes seda õiget jahikirge) ja filmitegijate peakangelasteks on keskklassi jahiperekond Gerald ning Eva ja nende lapsed Manuel ning Tina.

Seidl ei vali pooli. Siiski laseb kaamerakasutus aimata, kus on filmitegija sümpaatia: ühest küljest kaadrid Austria jahituristidest, kes üsna keskpärase argumentatsiooniga oma jahihobi selgitavad, teiselt poolt tugevad kaadrid surnud loomade juures pildistamisest, krooniks karm lõik surevast kaelkirjakust, kelle ülejäänud karjaliikmed juhtunut mõnesaja meetri kaugusel uudistavad.

Paljutähenduslikult on filmis sõna saanud vaid valged. Ulukifarmi omanikud Neemannid arutlevad mugavas tugitoolis, kui palju kasu kohalike tööhõivele ja ulukimajandamisele nad oma safarifarmiga toovad, samal ajal kui mustanahalised aafriklased nülivad ning tükeldavad nurga taga loomi, söövad oma kesist einet või seisavad vaikides kaamera ees. Vägagi kõnekas filmikeel.

Seidl on öelnud: “Vaevalt, et keegi pärast selle filmi vaatamist jahile minna tahaks.” Peakangelastest jahiturismipere liikmed viibisid filmi esilinastusel Veneetsia filmifestivalil ja Seidli sõnutsi tunneb ta teatavat vastutustunnet oma filmi tegelaste ees.

Torm veeklaasis

Eestis linastus “Safari” Tallinnas Sõpruse kinos ja Tartus Elektriteatris. (Nende ridade kirjutamise aegu tekkis plaan näidata filmi Tartu jahindusklubis ühes järgneva aruteluga.) Huvitaval kombel tõusis kodumaises veeklaasis torm. Postimehe ajakirjanik Janar Ala** kirjeldas jahimeest kui “põlist perverti”, keda iseloomustavad “kõik need veidrad rõivad ja rituaalid: püssid, traksid, rohelised sulgedega velvetkaabud ja see kinnisideeline olek loomadele pealepassimisel”. Ala muidugi pole elus jahil käinud ja aimugi tal sest värgist pole. Nõnda väljendabki ta üsna täpselt nüüdisaja lumehelbekeste põlvkonna pealiskaudset ja võhiklikku arusaama varjatumast subkultuurist. Seda ei saa talle ette heita. Jaht on vaikne kunst ja praeguse aja urbaniseerunud-internetiseerunud ühiskonnalt ongi raske oodata arhailise eluviisi mõistmist. Siiski võib Ala mõtteavaldusi natuke põhjalikumalt lugedes hoomata, et üdini jahimehevaenulik ta ei ole. Pigem tögatakse väikekodanlikku austerlast.

Üsna üllatav oli näha, et jahinduslikus perspektiivis kärbeskaallase Ala vastu sööstis võitlusse jahinduslik raskekaallane, EJS-i tegevjuhi asetäitja. Janar Ala on fašist, postuleeris jahindusjuht Postimehes***. Kuidas (teatavasti ajalooliselt Itaalia päritolu) fašistid asjasse puutuvad, ei mõistnud ma õieti. Lillemäe artiklis loeti üles, millistes Eesti ameteis ja milliste teenetega jahimehi leida võib, kuid Eesti jahimehena ei tundnud ma, et välja astutakse minu eest. Pigem võeti sõna tollesama jahipukis õlleund norisenud taadi või siis lastud kaelkirjaku taustal waidmannsheil’il kõlada lasknud põlvpükstes austerlaste nimel. Näib, et mõni maatõugu meeski tunneks end meelsasti väliseltki saksana. Pole ime, et kerget kadakasaksluse vinu on immitsenud EJS-i peakorterist Kuristiku tänaval juba nõukogude ajast peale ja see jahikultuur, mille mittetundmist Alale ette heidetakse, on ju üldsegi mitte Eesti, vaid hoopis Austria/Saksa oma …

Kas jahiturist on jahimees?

Filmi “Safari” vaadates tabasin end mitu korda mõttelt: kas jahiturist on ikka jahimees? Kas iga looduses relvaga jalutav ja raske raha eest ulukifarmis garanteeritud küttimiselamuse ostnud tegelane on ikka Eesti mõistes jahimees? Ning – kas, kuidas ja kellega ses filmis Eesti jahimees end identifitseerima peaks? Ühest küljest käivad ju mõned eestlasedki Aafrikas safaril ja lasevad end filmis nähtud austerlaste kombel ümmardada ning teenida. Teiselt poolt jällegi käivad needsamad austerlased jahiturismireisidel ka Eestis. Sellest küljest peaksime ennast sarnastena tundma nondesamade hääletute neegritega filmis. Keegi ju vääristab sakste jahitrofeed ka meie juures …
Seidl on oma filmiga soovinud kahetist tunnet tekitada ja küsimusi püstitada. See on tal täielikult korda läinud.

*. Peeter Hussar. Film “Safari”. Intervjuu. Vikerraadio “Vikerhommik” 31.01.2017.
**. Janar Ala: “Jahimees põline pervert”. Postimees, 1.02.2017.
***. Andres Lillemäe: “Jahimehe vastulause filmiarvustusele: Janar Ala – põline fašist”. Postimees, 3.02.2017.






SHARE