EJ 1/2018: Kohtumised šaakalitega

EJ 1/2018: Kohtumised šaakalitega

745
Fotod: Mati Kaal

TEKST VOLDEMAR NAMSING, jahimees

Šaakal on Eestis juba kümme aastat ja temast me enam lahti ei saa.

Esimest korda nägin šaakaleid 1975. aastal Kaukaasias, kui olime mägimatkal Kaukaasia riiklikul looduskaitsealal. Olime kaitseala keskusest umbes tunni kõndinud, kui sattusime kaitseala jäägrite-valvurite otsa, kes jälgisid binokliga piisoneid ja nende vasikaid. Piisonikarjas oli 19 looma ja nende ümber sörkis kolm rebase moodi elukat. Need olidki šaakalid.


Jahimehena palusin jäägritel sellest loomast veidi rääkida. Kuulasin nende juttu ja kahetsesin, et neid loomi meil Eestis ei ole. Selle väga kavala loomaga oleks põnev ja huvitav rinda pista – kes kelle üle kavaldab. Seepeale vastas üks jäägritest, et ärgu ma muretsegu, küll nad ükskord ka Eestisse jõuavad. Selle 58-aastase mehe noorusaastail ei olnud sealkandis šaakalit nähtud. Loom oli tulnud Lähis-Idast üle Türgi Kaukaasiasse.

1979. aastal olin jälle Kaukaasias ja enne Elbrusele minekut aklimatiseerusime. 4200 meetri kõrgusel ööbides pidi šaakal meie telki sisse ronima, sest lihakonserviga maitsestatud pudrupäraga potil oli kaas pealt libisenud ja konservilõhn meelitas looma ligi. Šaakaleid olen näinud ka Lõuna-Karpaatides ja Moldaavias, kus nad teevad kurja viinamarjaistandustes, järades viinamarjakobaraid.

“Rebane vette ei roni, šaakal aga küll”.

Eestis nägin šaakalit esimest korda 2013. aasta juulis. Olin kalastamas Emajõel, paar kilomeetrit Kantsi kõrtsist (Suursoo keskus) Peipsi poole. Olin vasakus kaldas ankrus. Šaakal tuli kallasrada mööda Peipsi poolt. Jälgisin oma õngesid ja äkki tundsin, et keegi vaatab mind vasakult poolt. Pöördusin umbes 120 kraadi ja nägin, et üks kikkis kõrvadega loom vahib mind kümne meetri kauguselt. Kohe käis peast läbi, et see ei ole koer ega ka rebane. Kui ta hakkas end pöörama, siis oli selge, et tegemist on šaakaliga. Kohe meenusid jääger Karikini sõnad 1975. aastal Kaukaasias: „Küll nad ükskord ka Eestisse jõuavad!“

Teist korda nägin šaakalit 18. aprillil 2014, oma sünnipäeval Tartumaa Rannu vallas, kui sõitsin koos naisega Tamme paljandile, et seal vahuveini juua. Seisime paljandi serval ja šaakal tuli kalda all mööda pilliroovaalu lõuna poolt suunaga põhja poole.

Sama aasta augusti lõpus olin jõhvikaid uudistamas Sangla rabas, umbes kilomeeter Tartu–Viljandi teest põhja pool, kus oli üpris vesine. Äkki kuulsin sulpsatusi. Pöördudes nägin endast umbes 100 meetri kaugusel šaakalit. Loom tuli Puhja poolt, sealt poolt puhus ka tuul. Rebane vette ei roni, šaakal aga küll. Kunagi Kaukaasias, Moldaavias ja Lõuna-Karpaatides kuuldu-nähtu peale võin öelda, et šaakal on Eestis juba kümme aastat ja temast me enam lahti ei saa.