Eesti hagijas – seitse aastat hiljem

Eesti hagijas – seitse aastat hiljem

652
Foto: Ingmar Muusikus

TEKST JAANUS VAIKSOO
FOTOD KAIDO KALLIS, INGMAR MUUSIKUS, MARLIIS EERITS

Eesti Jahimehe 2012. aasta teise numbri kaanel olid Eesti hagijad – meie ainsa algupärase koeratõu kaks ilusat esindajat. Vahepeal on möödunud üle seitsme aasta. Kuidas on Eesti hagijal selle aja jooksul läinud?

Seitsme aasta taguse kaaneloo peategelased olid Maris Siilmanni koerad Lissu, Murra ja Krae, kes on nüüdseks juba vanad kogenud jahikoerad: Lissu ja Murra 11,5-aastased ning Krae üheksane. Peale nende elab Marise tädi Marika Hiiemaa juures Raplamaal Sipas veel viis Eesti hagijat. Nende 13 aasta jooksul, kui Maris ja Marika on Sakste kennelis hagijaid pidanud, on üles kasvatatud kümme pesakonda seda tõugu koeri.

Septembri alguses kinnitas rahvusvaheline künoloogiline föderatsioon (FCI) Eesti hagija eeltunnustatud tõuks. Mida „eeltunnustus“ tähendab? Uurisime seda Maris Siilmannilt, kes on üks aktiivsemaid Eesti hagija kasvatajaid.

Lugedes üle 2012. aasta artiklit, jäi silma paar lauset, et Eesti hagijaga on sama kurvad lood nagu Eesti hobusega – prohvetid pole kuulsad omal maal: „Mõistatuseks jääb, miks suhtuvad eestlased oma rahvuskoera ja Eesti kennelliidu vapikoera nii ükskõikselt.“ Kas prohveti-vanasõna kehtib ka praegu või on olukord muutunud?

Kennelliidu registrisse on kantud 1163 Eesti hagijat, nendest elus ja Eestis olevaid koeri on tõenäoliselt 500‒600. Eesti jahimees hindab hagijajahti järjest enam, olgu selle põhjus muutused ulukite olukorras (sigade Aafrika katku tagajärg – J. V.) või kuskil mujal.

Eesti hagijad on järjest populaarsemaks muutunud Soomes, sest nad on sobiva suurusega väga head jahikoerad. Soome kennelliidu registrisse on kantud 900 Eesti hagijat, aastas registreeritakse 20‒60 kutsikat. Kutsikaid tuuakse ka Eestist ja Venemaalt. Erinevalt Eestist on Soomes jahikatsete kultuur väga hea ja jahikatseid korraldatakse palju. Novembri keskel toimusid Parkanos Soomes Eesti hagijate meistrivõistlused jänese ajamises. Osalemise eeldus oli esimese järgu hagijakatse tulemuse olemasolu ning võistlustele pandi kirja kuus koera. Teist aastat järjest viis meistritiitli koju Soome jahi- ja välimikutšempioni tiitlitega pärjatud Talaspuron Topi, kelle omanik on Esko Vattulainen.

Ka Venemaal, Valgevenes ja Ukrainas on Eesti hagijas endiselt väga populaarne ja neid on seal palju.

Olete öelnud, et Eesti hagijas sobib hästi ka kodukoeraks, kui ta saab piisavalt liikuda ja mõttetööd. Kas teie koerad käivad ka jahil?

Kõik meie hagijad on aktiivsed jahikoerad. Neil on Sipas „oma isiklik jahimees“ Tiit (Hiiemaa), kes käib kõigi koertega kordamööda jahil. Kordamööda sellepärast, et nii on koera jaoks turvalisem ja omaniku südamel rahulikum. Paaristöös kipuvad koerad liiga julgeks minema ja eelkõige rebase kannul jahimehest väga kaugele liikuma.

Eesti hagijas on hea perekoer, aga tahab aktiivset tegutsemist ja ilma rihmata temaga ei jaluta. Kui koer on õues, siis peab tal olema aedik või kindel aed. Ta on väga elav ja aktiivne. Mitu meie kasvandikku on nn linnakoerad, kes jahil ei käi – kui omanik endale kutsikat võttes tõu eripära selgeks on teinud ja suudab sellele vastavalt kohanduda, on kooselu meeldiv mõlemale.

Mis on Eesti hagija võlu? Miks olete valinud just selle tõu?

Esimene Eesti hagijas tuli perekonda õigupoolest hoopis Marika äia tõttu. Chiller, kes tänaseks siitilmast lahkunud, jättis tõust aga nii hea mulje, et peagi kolis ka Sippa kaks Eesti hagijat. Sealt edasi on oma rolli mänginud veel patriotism. Kes see siis veel meie oma tõugu peaks hoidma kui mitte meie ise? Pluss on hagija suurus, ta ei ole ta liialt suur ega väike. Ning loomulikult on hagija võlu tema jahistiilis: metsas „laulev“ Eesti hagijas on kosutus hingele ja kõrvale.

Peale jänese-, rebase- ja ilvesejahi lubab jahieeskiri Eesti hagijaga jahti pidada ka metsseale, põdrale ning punahirvele, et suurendada seega tõu populaarsust jahimeeste hulgas. Siin lähevad arvamused lahku: ühed peavad Eesti hagijaga jahti ka sõralistele, teiste arvates rikub see tõuomadusi.

Tõustandard ütleb, et Eesti hagijas on aretatud jänese-, rebase- ja ilvesejahiks, seega mina ei poolda temaga jahipidamist sõralistele. Ent see on siiski iga jahimehe isiklik otsus. Ma ei näe ka seda, et jaht sõralistele oleks Eesti hagija märksa populaarsemaks muutnud. Pigem mõjub hagija populaarsusele see, et teda on näiteks korteris märksa parem pidada kui laikat.

Eesti hagija koolitamisel on üks probleem metskitsed, keda on praegu looduses väga palju. Kuuldavasti on Eesti hagijat keeruline võõrutada metskitse ajamisest, eriti kui neid leidub igas väiksemas metsatukas.

Kitsest võõrutamine oleneb paljuski koerast, loomulikult tuleb neid koolitada ja mõnega ka rohkem vaeva näha. Koolitusmeetodid tuleb valida konkreetsest koerast lähtudes.

Kuidas on Eestis hagijate ja hagijatele mõeldud jahikatsetega?

Tõuomastest jahikatsetest on kehtivad eeskirjad olemas hagijakatsetele, eraldi jänesele ja rebasele. Nende katsete korraldamisega on see häda, et kohtunike põlvkond, kes katsete reeglitega üles kasvas, hakkab taanduma, kuid uusi kohtunikke peale ei tule. Kohtunikuks saada soovijatel tuleb läbida kõigepealt baaskoolitus, siis põhikoolitus ning lisaks veel stažeerimine tegevkohtuniku juures.

Hagijakatset on keeruline korraldada. Vaja on koera, koerajuhti ja ulukit, peale selle veel maastikul liikuda jaksavat kohtunikku, sest katse ajal tuleb näha looma, keda koer ajab. Seepärast on ainult ühele koerale katse korraldamine väga kallis ning katseid toimub vähe. Katsete vähesus omakorda pärsib uute katsekohtunike pealekasvu.

Meie kenneli koertest on Chilleril ja Bettil kirjas esimese järgu jänesekatse tulemus. Ning möödunud talvel sai kolmanda järgu tulemuse jänesekatselt meie H-pesakonna kasvandik, kelle omanik on Kulno Rehkalt.

Eesti hagijaga saab osaleda veel kunstlikul verejäljekatsel. Markantse näitena võin tuua meie enda ühe koera katsesoorituse. Kui maha pandud jäljelt läks üle jänes, siis koer otsustas, et tema eelistab tõuomasemat tööd ning verejälg jäi sinnapaika.

 

Mida tähendab tõsiasi, et Eesti hagijas kinnitati FCI eeltunnustatud tõuks?

See tähendab, et Eesti hagijaga saab minna kõigile FCI egiidi all toimuvatele näitustele ja meistrivõistlustele, kuhu meil varem asja polnud. Tõu arengu seisukohast on see suur võimalus, sest rahvusvaheline huvi kasvab. Tuleb vaid loota, et nõudluse suurenemine kutsikate järele ei pane koeraomanikke-kasvatajaid valimatult Eesti hagijaid paljundama.

Eeltunnustuse saavutamise taga seisab eelkõige Eesti kennelliidu juures tegutsev Eesti hagija töörühm, mis tegeles info koondamise ning eeltunnustamisega seotud bürokraatiaga. Paberimajanduse kõrval oli üks äärmiselt tähtsaid verstaposte 2018. aasta augustis korraldatud üritus „Eesti 100 hagijat“, kus FCI esindajad vaatasid üle sada Eesti hagijat ja andsid oma hinnangu, et tegemist on selgelt väljakujunenud tõuga. Eeltunnustamisele eelnenud protsessis ja ülevaatuse korraldamisel andsid suure panuse Tiia Ariko, Marko Lepasaar, Siret Lepasaar, Elo Lindi, Aire-Piret Pärn, Helen Tonkson-Koit ja mina.

 

Mis saab edasi?

Jätkub töö FCI täistunnustuse saamiseks. Selleks tuleb kümme aastat hoida Eesti hagijat tõuna pildil nii näitustel kui ka jahikatsetel, võtta DNA-proove, et saada ülevaade geenibaasist ja täita kõik täistunnustuse saamiseks vajalikud nõuded. Soomes ja Eestis töötavad kasvatajad laia geenibaasi hoidmise nimel, kuid Venemaal kiputakse pesakonna isa valimisel lähtuma tema edukusest boniteerimisringis. See omakorda võib mõjuda geenibaasi ahendavalt. Selle vältimiseks tuleb edendada riikidevahelist koostööd ning ideaalis luua Eesti hagijate andmebaas, kust kasvatajad saaksid otsida sobilike liinidega koeri.

Suur murekoht on jahikatsed, millega pole eriti tegeletud. Lähema aja eesmärk on kutsuda kokku koerakasvatajad, jahimehed-koeraomanikud ja jahikohtunikud ning asuda selle teemaga aktiivselt tegelema. Arvuka osalejaskonnaga Eesti hagijate jahivõistlusi toimub näiteks Venemaal, kuid seal käib kõik jahiklubide tasandil ja puudub Venemaa künoloogilise föderatsiooni tunnustus. Plaanitava ümarlaua tähtis küsimus on jahikatsed ja hagijate tööomaduste hindamine Eestis. Venemaal on jäneseaed. See võiks olla lahendus, kuidas saada hagijakatsele mittejahimeestest omanike koerad, sest neile on kõige tähtsam koera turvalisus.

Samuti tuleb teha kümne aasta terviseuuringute plaan: puusadüsplaasia röntgenülesvõtted, silmauuringud jm. Uus terviseküsitlus peab andma ülevaate, milliseid probleeme tõul esineb ning kas on muutusi võrreldes varasema olukorraga.

Kas on plaanis asutada Eesti hagija oma tõuühing?

Klubi pole vaja klubi pärast. Viimased paar aastat on näidanud, et kennelliidu kokku kutsutud Eesti hagija töörühm on vankrit edukalt vedanud. Tegemist on Eesti ainsa oma tõuga, kes on ka Eesti kennelliidu vapil. Äkki ongi parim lahendus, kui tõuga seotud küsimused on otse kennelliidu hallata.