Deprecated: mysql_connect(): The mysql extension is deprecated and will be removed in the future: use mysqli or PDO instead in /data05/virt3217/domeenid/www.ejs.ee/htdocs/ajakiri/lisa/avabaas.inc.php on line 3
Ajakiri "Eesti JAHIMEES" - Nr 11/12. (213) november/detsember 2011 - Euroopa naarits – viis aastat hiljem
Ajakiri "Eesti JAHIMEES"
In EnglishVärskeim nr. | Varasemad | Kust saab? | Toimetus | Reklaam/Meediakaart (PDF)
 

Nr 11/12. (213) november/detsember 2011

Euroopa naarits – viis aastat hiljem

Jaanus Vaiksoo

Ligi viie aasta eest rääkis Tiit Maran Eesti Jahimehe veergudel euroopa naaritsa päästmise projektist Hiiumaal (EJ nr 3, 2007). Mis on vahepeal toimunud?


Kuu aega tagasi – 10. novembril – tõsteti euroopa naarits maailma looduskaitseliidu punases nimistus eriti ohustatud liigist äärmiselt ohustatud (critically endangered) liigiks. Järgmine kategooria on juba “väljasurnud”.
30 aastat tagasi ilmunud “Jahimehe käsiraamat” (1979) kirjutab: “Naaritsat esineb hajusalt ja väikesearvuliselt paljudel meie vabariigi jõgedel ja järvedel. Sagedamini esineb teda Põhja-Eesti kärestikulistel jõgedel, harvemini teistel veekogudel. Pärast ondatra sissetoomist on naaritsate arv kohati suurenenud. Teda võib sageli kohata Narva veehoidlasse suubuvatel jõgedel, Rannapungerja vesikonnas, Kalli ja Leego ning Vooremaa järvedel.”
See kõlab praegu täiesti uskumatult. Saatuslikuks saanud mingioht oli siis juba olemas ja vaid ühe inimpõlve jooksul on euroopa naarits Mandri-Eestist täielikult kadunud.
Kas sajandeid väärtuslikuks jahiulukiks peetud euroopa naaritsal on üldse pääsemislootust? Sihtasutuse Lutreola juhataja Tiit Maran teab kõige paremini, mis seisus on euroopa naaritsa populatsioon.

Seis on halvem, kui arvati
Ehkki euroopa naaritsa halvast käekäigust oldi teadlikud juba pikka aega, on viimastel aastatel Venemaa kohta saadud andmed teadlaste pessimismi ainult süvendanud. Tavaliselt arvati, et kui Lääne-Euroopas on olukord drastiline, siis küllap Venemaa avarustes seda looma ikka leidub. Tänavu kinnitasid kolleegid Maranile, et olukord on uskumatult vilets igal pool. Venemaal ei teata ainsatki kohta, kus oleks olemas euroopa naaritsa elujõuline asurkond. Nende andmete taustal otsustas ka maailma looduskaitseliit, et euroopa naaritsat tuleb pidada kõige kriitilisemas seisus olevaks liigiks.
Üks peasüüdlasi, et euroopa naarits kaob loodusest, on mink. Igal pool, kus mink esineb, tekitab ta probleeme. Samasugune probleem on minkide farmikasvatus, kuigi Eestis üritatakse aeg-ajalt väita, et farmikasvatus ei mõjuta loodust. “Julgen vastu väita,” ütleb Maran. “Ei ole olemas sajaprotsendiliselt kindlat farmi, kust mink välja ei pääseks. Eesti kogemus näitab, et farmist loodusesse pääsenud minkide arv on vägagi suur. Tänu farmidele on mingi asurkonna suurus nendes piirkondades mahtuvuse piiril. Ehk: võõrliigi mõju loodusele on märkimisväärselt tugevam, kui see oleks ilma farmideta. Nii et karusloomafarmid on väga tõsine probleem.”

Lootus Hiiumaal
Euroopa naaritsa loodusesse tagasitoomise projekt on kestnud Hiiumaal üle kümne aasta. Esimesed naaritsad lasti seal lahti aastal 2000, kui eelnevalt oli saar minkidest tühjaks püütud. Praeguseks on käidud läbi väga pikk tee, kuid muresid on veel palju. Loomade arvukus on aasta-aastalt kasvanud, sel kevadel oli saarel üle 30 euroopa naaritsa. Looduses pesitsevatel loomadel on juba järglased, ent neid pole nii palju, kui võiks loota. Miks?
Hüpoteese on mitmeid. Üks põhjusi võib olla tehistingimustes kasvanud isasloomade ebanormaalselt suur agressiivsus. Kas agressiivselt käituvad ka loomad, kes on lastud lahti aedikute kaudu? Teine põhjus võib olla naaritsate elupaikade struktuur ehk loomade kokkusaamise tõenäosus pole niisugune, nagu võiks olla. Sellele aitaks kaasa elupaikade parandamine. Küsimusi ja probleeme jätkub. Tiit Maran ütleb, et peab lihtsalt katsetama. “Kui intensiivsed tegevused ei anna tulemust, siis tuleb jätta selle liigiga hüvasti.”
Tegelemine euroopa naaritsaga toob kaasa märkimisväärseid teadmisi paljudes teisteski valdkondades. Praegu on näiteks keskkonnaameti juhtimisel algamas naaritsa elupaikade mastaapne projekt, et parandada Hiiumaa vooluvee elustikku ja vahest tuua ka uut mõtlemist vooluvee maaparanduslikku käsitlusse. Seni on tundunud, et sirge kraav on kõige õigem. Sirgesse kraavi kogunevad aga setted, mida tuleb aeg-ajalt välja võtta. Looklev, loodust järgiv kraav on parem, sest nõnda tulevad setted lammialadele kõrgveega üles ja puhas säng jääb alles, kogu vooluvee elustik on niimoodi rikkalikum ning naaritsale jääb samuti rohkem ruumi.

Marutauditõrje ohtlikud tagajärjed
Ka Saaremaal on tõsine soov viia euroopa naarits tagasi loodusesse. Kaks aastat on tehtud eeluuringuid, kas saarel leidub küllaldaselt elupaiku. Liiga palju on seal näiteks rebaseid, kes on naaritsatele eriti ohtlikud just ajal, kui nad lahti lastakse. Sama oht valitseb muidugi ka Hiiumaal.
Suuresti tänu marutõve vastu vaktsineerimisele on rebaseid ja kährikuid meeletult palju. See mõjutab kindlasti väikekiskjate arvukust. Üks mure on, et rebased murravad naaritsaid, ent veel hullemat ohtu kujutavad haigused. Kärntõbi ehk kärplastele külge ei hakka, kui aga rebaste ja kährikute suure arvukuse tulemusena hakkab looduses levima koerte katk, võivad tagajärjed olla väga kurvad. Tiit Maranil on põhjust olla murelik: “Vaktsineerimise kampaania on väga toorelt alustatud asi. Inimene sekkub niivõrd mastaapselt ökosüsteemi toimimisse ja lööb kogu ökoloogilise süsteemi paigast ära, samas isegi kaalutlemata ning ette mõtlemata, kuidas mõju leevendada.”
Ilmselt korraldatakse paari lähema aasta jooksul Saaremaal pilootprojekt ja lastakse euroopa naaritsad lahti, et kontrollida, kuidas läheb. “Hakata rebaseid toitma nii kalli kraamiga nagu euroopa naarits ei ole ilmselt mõttekas,” tõdeb Maran. “Kui pilootprojekt annab positiivseid tulemusi, siis läheme edasi, vastasel korral jääb Hiiumaa edaspidi ainukeseks paigaks.”

Me ei ole üksi
Kahtlemata on Eesti euroopa naaritsa uurimises kompetentsikeskus number üks. Kusagil mujal maailmas pole kogutud nii palju teavet. Tihe koostöö mitme Euroopa ülikooli ja uurimisasutusega on tekitanud tõsist huvi ka mitmel pool mujal.
Tiit Marani sõnul on kõige rõõmustavam Hispaanias toimuv. Seal on riiklikul tasandil astutud suuri samme, et tegelda liigi alalhoiuga. Aastaid tagasi soovitas Maran Hispaania kolleegidele hoida euroopa naaritsa asurkonnast kõigepealt eemal mingid. Ideena on see ilus plaan, ent näiteks Eesti looduslikes tingimustes peaaegu võimatu teostada, välja arvatud saared. Hispaanias on see aga väga hästi toiminud. Mägisel maastikul on orud väga täpselt määratletud. Kui mink on orus, siis saab ta liikuda ainult piki orgu ja püügiliinidega on tõepoolest võimalik püüda loomad sealt välja. See nõuab muidugi pidevat tegelemist. Hispaanias liigub euroopa naarits oma levilaga lõunasse Vahemere poole, samas tungib ameerika naarits põhja poolt peale. Naaritsa tehistingimustes pidamise eest vastutab Hispaanias Eesti oma mees Madis Põdra, kes aitab seal ka loodusest minke püüda ja tõrjetööd teha.
Prantsusmaal on riiklikul tasandil käivitatud ulatuslik programm, mille abil ehitatakse välja esialgu üks suur euroopa naaritsa paljunduskeskus, et hoida liiki alal ja taasasustada loodusesse. Kui keskus toimib, siis peaks järgnema ka teine.
Saksamaal hakati euroopa naaritsaga tegelema lisaks Saarlandile ka Alam-Saksis, kus projekti eesotsas on väga entusiastlikud inimesed.
Tiit Maran tunneb head meelt, et Eesti pole enam ainuke riik, kus tegeldakse euroopa naaritsa päästmisega. Meie kogutud teadmised on nii mõneski kohas ennast tõestanud. Jääb loota, et Prantsusmaal, Hispaanias ja Saksamaal tekkivad euroopa naaritsa saarelised asurkonnad aitavad liigil säilida. Ainuke mure on, et tegevusi peaks koordineerima üleeuroopaliselt. Selleks annab lootust Euroopa Liidu ühtse tegevuskava loomise idee.

Tulevikuplaanidest
Tallinna Loomaaias kasvab tehistingimustes umbes sada euroopa naaritsat. Euroopas kokku on loomi 200–250. Sellest on näha, milline osa on naaritsa päästmisprogrammis Eestil. “Me koordineerime üle Euroopa kogu paljundamisprogrammi. Selleks et Euroopa mastaabis liiki üleval pidada, oleks vaja vähemalt 450 looma,” räägib Tiit Maran.
Tallinna Loomaaias on plaanis ehitada ohustatud liikide paljundamiskeskus kuni 200 looma jaoks, samuti tahetakse ehitada valmis uuringulaborite hoone.
Ühe loodusest kaduva liigi päästmine nõuab uskumatult palju tööd. Suur osa sellest tööst on vabatahtlik. Loomaaiale on tugev partner keskkonnaamet, aidates taastada euroopa naaritsa elupaikasid. Väga hea koostöö Hiiumaal on maaparandusbürooga.
Suur hulk inimesi panustab oma aega ja jõudu euroopa naaritsale. Loomaaias on Tiit Marani parem käsi Kadri Ashford, keskkonnaametis Riina Lillemäe. Doktoritööd euroopa naaritsast teevad Madis Põdra ja Kairi Kiik.
Ei tahaks uskuda, et niisugused pingutused ühe liigi päästmiseks lõpevad tulemusteta. Jääb loota, et vähemasti Hiiumaal suudab euroopa naarits koduneda ja muutuda saare püsielanikuks.

 
EJS-i väljaanne, ajalehe "JAHIMEES" järglane.