Deprecated: mysql_connect(): The mysql extension is deprecated and will be removed in the future: use mysqli or PDO instead in /data05/virt3217/domeenid/www.ejs.ee/htdocs/ajakiri/lisa/avabaas.inc.php on line 3
Ajakiri "Eesti JAHIMEES" - Nr 11/12. (207) november/detsember 2010 - Hallhülge magusad päevad on lõppemas
Ajakiri "Eesti JAHIMEES"
In EnglishVärskeim nr. | Varasemad | Kust saab? | Toimetus | Reklaam/Meediakaart (PDF)
 

Nr 11/12. (207) november/detsember 2010

Hallhülge magusad päevad on lõppemas

Reede, 24. septembri hommik saabus Liivi lahes ujuvatele tuhandetele hüljestele sarnaselt eelmiste sügishommikutega. Midagi oli aga teisti. Eesti riigi kaitsev käsi oli hallhüljeste pekiselt turjalt taandunud ja elukad sattunud seeläbi teisest kaitsekategooriast kolmandasse. Juhtunu alguses seisis jonnakas Kihnu naine Mare ja kui edu saadab kihnlaste soove edaspidigi, ei ole Eesti vete hüljeste elu enam nagu lill. Kihnlaste põline eluviis saab aga tagasi seni takistatud tegevuse – hülgeküttimise.

Kihnu saar on umbes 16 ruutkilomeetrit kruusa- ja rähasegust seljandikku. Seljandikul kasvavad männid, pihuga kaski ja viimasel 700 aastal ka natuke kihnlasi. Kihnlastel on nappinud kõike eluks tarvilikku – ninaesisest ja ehitusmaterjalidest kuni talvise kütteni. Aga ära nad siit minna ei taha. Oma kihnu keeles seletavad hoopis, et see ongi kõikse parem koht. Võib-olla tasub uskuma jääda, sest autoriteetne ühendus UNESCO on siinse rahva igapäevaelu kuulutanud eriti väärtuslikuks kultuurinähtuseks (Kihnu kultuuriruum kuulub UNESCO suulise pärandi meistriteoste nimistusse). Selline elulaadi tunnustav kvaliteedimärk on lisaks kihnlastele veel vaid 98 rahvakillul üle koduplaneedi.

Hülgejaht on Kihnu ellu (UNESCO mõistes väärtuslikku kultuurinähtusse) kuulunud aga sadu aastaid. Vaid viimased aastakümned on see püsinud keelatuna. Õnneks leiab saarelt veel asjatundjaid, kes oskavad nooremale rahvale hülgejahi knihvid kätte õpetada. Mare ja teiste kihnlaste ettevõtmiste algust, et hülgepüük jälle lubatuks saaks, tuleb aga otsida Kihnu muuseumist ja selle ümbrusest. Kolm aastat tagasi nad alustasid ja tänavu 23. septembril seadis Keskkonnaministeerium hallhülged senisest rangest II kaitsekategooriast kolmandasse, mis on juba märksa leebem ja lubavam.

Sellest jaanuarihommikust, mil Kihnu mees paadi paelaga järele võtab ja üle jäälagendike saagi poole rühib, lahutab kihnlasi uue Jahiseaduse kehtestamine ja praeguse Looduskaitseseaduse sobilikuks kohendamine. Kihnlased ise peavad samuti veidi pingutama. Tulevased hülgekütid tuleb seaduse mõistes jahimeesteks koolitada ning kuidagi reguleerida ka nende tegevus nii, et oleks üks jahiselts, kellele riigil on ülepea võimalik hülgeküttimise lubasid anda.

Naiste ettevõtmine
Mare Mätas tuiskab kohale päevinäinud džiibiga. Kihnu kört seljas ja noobliks maalitud kalossid varbaotsas, karjatab ta mandrilt tulnud ajakirjaniku Kihnu muuseumi vasakpoolsesse saali. Puha kördid, põlled ja muud naistele meelepärased kulinad, kuid hüljestest mitte vurruotsagi. Aga mõistmaks kihnlaste toimetamisi ja püüdmisi, tuleb needki ära kannatada. Seda enam, et Mare selgitab mõne aja pärast, et just nende põllede ja pastelde juures sündis soov hülgeküttimise luba Kihnu meestele kätte võidelda.

Kolmandas saalis hakkab aga looma. Siin on meeste asjad. Tööriistad, millele annab kunagist otstarvet välja mõelda ja vastu läänepoolset seina kogu kraam, mida hülgekütil vaja võis minna. Osa püügivahenditest olid vanasti sellised, et igal võitleval loomakaitsjal hakkaks neid nähes pea värisema. Kõige kõrgemal ripub toekas püss. Riivelpüssideks kutsuti selliseid riisapuid ja külasepad nad valmis meisterdasid. Püssiga tahavad kihnlased nüüdki hakata hülgeid küttima, sest hülgeõng ja hülgevõrk on sellised püünised, mis ületavad selgelt tänapäevase ühiskonna talumispiiri.

Kolm aastat tagasi oli aga hüljestega umbes nii et tavakodaniku teadvuses elutses üks üliväga nunnu loomake, kes peamiselt tänu Ivar ja Mart Jüssi innukale tegutsemisele on väljasuremisest sedapuhku päästetud. Selle niiskete silmadega sülelooma kõrval elas aga veel üks hüljes. Puhta pöörane kiskja, kes justkui loodud kalurite niigi raskest tööst täidetud päevi veelgi kibedamaks tegema. See vurrudega nuhtlus näppas kala, võimalusel lõhkus püüniseid nagu jaksas ja mõnel puhul kooles neisse, et kalur ikka teaks, kes laastamistöö autor on. Ja kuigi mõned sajad hülged igal aastal oma otsa leiavad, kasvab nende arvukus aasta-aastalt. Mõned kalurid nõudsid juba üsna häälekalt, et kogu see loivaliste kari tuleks maha lasta. Kahjuks mõned sellega ka alustasid.

„See oli vast viie aasta eest, kui leiti üks laid, kus mitukümmend hüljest oli maha lastud ja sinnasamasse jäetud,“ meenutab Mare. „Kihnlased ei ole kunagi hüljest viha pärast tapnud. Soomlased aga doteerivad oma kalureid suure koguse eurodega… See on väga suur kahju, mida nad (hülged) igal aastal püünistele teevad. Kuid mitte ükski Kihnu mees ei ole kunagi ütelnud, et hüljes lõhkus püünised ära ja selle pärast tuleb hüljes maha lüüa!“

Samal ajal, kui naised Kihnu kultuuri-asja ajasid, avastasid nad ühel hetkel, et muuseumis on põllede-pastelde-körtidega kõik juba üsna hästi. Põline Kihnu meeste maailm on aga unarusse jäänud. „Anneli Akermanni ja teiste naistega siis mõtlesime, et oleks meestel ka üks päris nende asi,“ meenutab Mare. „Neid mehi, kes paberiasju tahaksid ajada, Kihnus ei ole praegu.“

Ja nii võtsid Kihnu naised hülgeküttimise taaselustamise oma hoolde.

Milleks kihnlasele hülgejaht?
„Meie sõnum,“ kinnitab Mare, “on see, et aastaringseks eluks siin saarel on vaja veel ühte tegevusala. Hülgeküttimisel võiks olla majanduslik mõõde. Me tarvitame ära liha ja nahad ja Kihnu saar võiks olla ainus koht, kust saab hülgeluust suveniire näiteks. See annaks võimaluse natuke lisa teenida… ellu jääda siin saare peal. Kui tuleb selline aastaaeg, kus kala tõesti ei ole, jaanuaris näiteks, on vähemalt võimalus natuke lisa teenida. Kui hüljes kätte saadakse, siis on see suur pidu kogukonnas. Liha viiakse sugulastelegi. Hüljes kasutataksegi ära algusest lõpuni. Tema nahast saab seljariideid ka teha. Hülge rasv on aga selline, mis säilitab kõike. Ruhnu puukirik sellepärast ei lagunegi, et see on hülgerasvaga töödeldud. Nüüd laguneb, jah, aga ta pole juba ammu rasva näinud ka.“
Ja natuke hiljem: „Mina räägin sellest (hülgeküttimisest) praegu oleviku vormis, sest Lotman (Aleksei Lotman, riigikogu maaelukomisjon) ja teised teavad, et hülgeliha süüakse ka praegu.„

Mõne aasta eest peeti Setumaal kultuuripäevi. Kohale olid saabunud ministrid ja teised tähtsad mehed ja naised. Setud pakkusid oma köögi hõrgutisi ja Mare ütleb: “Ma tõin terve pange hülgeliha. Pange serv oli veel verinegi. Mõtlesin, et tuleb suur kisa, aga ei – tohutu liuatäis.“ Mare näitab kätega, kui tohutu. „See sulas lihtsalt ära ja oligi kõik.“

Kihnu naiste eesmärk ei leidnud esiotsa vaimustunud poolehoidu. „Ma saan ju tegelikult Jüssidest ja teistest hülgekaitsjatest aru küll. Nemad ju armastavad hülgeid. Nüüd tuleme meie ja tahame hülge maha lasta! Esimesed kaks, isegi kolm kokkusaamist, oli vastuseis väga suur. Hoiatati ka, et hakkavad tulema välismaa jahimehed, pikkade püssidega ja raha eest laskma…“ Mõni aeg hiljem leiab Mare, et mis selleski nii väga hullu on, kui see raha saarele jääks. Ja välismaiste küttide laviini ei ole tegelikkuses vist põhjust karta.

Hülgejahi eripärast
Hülgejaht on sootuks erinev soojades kummikutes jalutuskäigust piki sumedat septembrikuist rannapõndakut, kus kaugelt saabunud kütt kosutab end termosetäie mõnusa kohviga ning tulistab siis parte edasi. Hülgejaht erineb paljuski ka hilissügisesest ajujahist, kus küll varahommikul alustatakse, kuid pimeda hakul kogunetakse kusagile õdusa jahimaja kamina äärde tsivilisatsioonimõnusid maitsma. Hülgejaht võib kesta nädalast kauem. Kogu jahi kestel on ainsaks peavarjuks paat ja sooja andmas lõke. Juhtuvad puud lõppema, peab sooja andma põlev hülgerasv koos kogu oma, uskuge! väga meeldejääva lõhnaga. Kui puudub hülgerasv, tuleb koer kaissu võtta.

Kõik talvepäevad ja -ööd on küti ümber ühed ja samad näod. Televiisori eest on taevatähed. Pilvise ilmaga aga levi puudub. Asjal käiakse hange taga ja pesta pole kusagil. Jalge alla varitseb oht läbi jää pudeneda ja siis on ainsaks töötavaks riidekuivatiks isiklik ihu. Selgete ilmadega aga ähvardab kütte oht haigestuda lumepimedusse. Tõsi, kihnlased on lumepimedust ammustest aegadest edukalt ravinud inimese piimaga. Tuleb vaid külast leida keegi, kes natukeseks tissi laenab.
Ilmselt on eelnenud loetelust päris keerukas kokku seada reklaamijuttu, mille peale rahakad välismaa kütid tormi jooksma hakkavad. Selle kinnituseks on soomlaste suured hüljeste küttimislimiidid, millest igal aastal lastakse vaid pool.

Kellele küttimisluba usaldada?
Just hoiatused kaugelt tulnud rahajõmmide eest on pannud kihnlased nuputama, et kes see tulevane hülgekütt ikkagi on? „Meie arvame, et kihnlane tohib küttida,“ ütleb Mare ja tunnistab samas: “Aga kes see päris kihnlane on? Kuidas vahet teha? Ta peaks põlisest perekonnast pärit olema. Aga siis hakatakse ütlema, et diskrimineerime.“ Lisaks on saarel veel suvekihnlasi. Kihnu veri, aga mandri elusase. Kuidas nendega?

Nii jäid kihnlased oma hülgeküttimise korraldamise üle edasi mõtisklema. Mõni nädal pärast selle artikli kirjutamist ilmus aga e-õiguse portaali uhiuus Jahiseaduse eelnõu ning tõepoolest – seal, kus eelnõu loeb üles jahiloomad, on oma koha leidnud ka hallhüljes. Suurulukite nimistus kõige viimasena. Ja olgu veel öeldud, et kogu see jutt käib hallhülge kohta. Viigerhüljes jääb endiselt väga range kaitse alla, mis tähendab, et isegi mõte tema küttimisest on keelatud.

 
EJS-i väljaanne, ajalehe "JAHIMEES" järglane.