Koprast leitud parasiit tuvastatud

Koprast leitud parasiit tuvastatud

368
Leitud tsüst on alveokokk-paelussi vastsevorm. Foto: Mait Tint

Novembri alguses püüdsid Kose jahimehed Ago ja Mait Tint kopra, kelle kõhuõõnes ja siseelundites oli valkjat mullikilet meenutav mass. DNA põhine määrang kinnitas, et leitud tsüst on alveokokk-paelussi vastsevorm.

Novembri alguses püüdsid Kose jahimehed Ago ja Mait Tint kopra, kelle kõhuõõnes ja siseelundites oli valkjat mullikilet meenutav mass. Loodusega kokku puutunud mehed teadsid, et tegemist on paelussi tsüstidega, ent sellegipoolest oli leid tähelepanuväärne – lisaks nakatunud siseelunditele oli kopra kõhuõõnes ca 16 cm läbimõõduga kerajas tsüstikogumik, mis kaalus 3,2 kilogrammi. Olgu siinkohal antud, et looma püügijärgseks kaaluks (enne kõhuõõne avamist) oli 18,5 kg – leitud tsüst moodustas kopra kaalust veidi üle 17%. Seega oli paelussinakkus väga intensiivne ning oli üllatav, et mõni kiskja polnud juba varem parasiidi poolt kurnatud loomale peale sattunud, vahendab Zooloogiablogi.

Jahimehed teatasid tähelepanuväärsest leiust Keskkonnaagentuuri (KAUR) ulukiseirajatele ning nende kaudu jõudis info ja osa tsüstidest Tartu Ülikooli zooloogia osakonda. Piltide ning tsüstide välimuse põhjal tekkis kahtlus, et leitud parasiit võib olla alveokokk-paelussi vastsevorm. Seda kahtlust kinnitas paljude väikeste paelussipäiste esinemine tsüstivedelikus. Seni oli teada, et märkimisväärne osa meie rebastest on selle paelussi edasikandjateks, kuid parasiidi vaheperemeestest Eestis ülevaadet ei ole.


Alveokokk-paelussi leide kopralt on Euroopas teada vaid mõned üksikud, lisaks on erakordne, et parasiit on põhjustanud oma peremehes väga ulatusliku nakkuse. Looduses ringleb alveokokk-paeluss koerlaste ning pisinäriliste vahel – koerlased on nakatunud paelussidega ning hiired parasiidi vastsevormiga (tsüstidega). Hiirtes parasiit nii suuri tsüste moodustada ei saa, sest peremehena on hiired palju väiksemad. Kuna hiirte vastu inimene erilist huvi ei tunne, jääb nende nakatumine  märkamata.

Alveokokk-paelussi nakkus on parasiidi vaheperemehele märksa ohtlikum kui ussidega nakatunud kiskjale. Tsüstid tekitavad n-ö tütartsüste – piltlikult pungub ühest tsüstist pidevalt juurde uusi, mis kasvavad ning võivad omakorda tütartsüste tekitada. On huvitav märkida, et nii paelussi muna kui ka vastne tunnevad ära „selle õige“, peremehe, kelle sees edasi areneda. Ehk siis, kui munad neelab alla kiskja, läbib paelussi muna kiskja seedekulgla, lõpp-peremehes munadest tsüste reeglina ei arene. Sarnaselt, kui paelussi tsüstid sööb sisse segatoiduline loom, sissesöödud vastsed neis paelussiks ei arene.

Võiks ju arvata, et metsloomadel ringlev parasiit inimest kuigivõrd ei mõjuta, kuid päris nii see siiski ei ole. Paelussi vaheperemeheks võib olla ka nimene ning on leitud, et inimese nakatumine toimub kõige tõenäolisemalt  koerte vahendusel. Õnneks Eestis alveokokk-paelussi nakkust seni veel inimesel diagnoositud ei ole, kuid Lätis ja Leedus neid juhtumeid esineb.

Oluline on teada, et nakkuse ärahoidmiseks saab ise palju ära teha andes koerale regulaarselt ussirohtu ning hoides puhtust (pestes käsi).

Nakatuse vältimiseks on oluline teada, et alveokokk-paelussi munadel ning vastsetel on erinev vastupanuvõime keskkonnatingimustele. Tsüstid, mis peavad arenema stabiilsetes tingimustes vaheperemehe sees, saab kiirelt surmata nakatunud looma sügavkülmutamisel paari päeva jooksul. Tsüstid kaotavad nakkusvõime ka kuumtöötlemisel. Seega ei pea korralikult töödeldud liha puhul kartma, et lemmikloom nt juhuslikult märkamata jäänud tsüstist nakkuse saab. Inimene, nagu juba eespool öeldud, tsüstide söömisel ei nakatu.

Parasiit võib inimeseni jõuda ka nakatunud koerte kaudu, kui need söövad tsüstidega nakatunud hiiri. Tsüstide sees on vedelik, milles on sadu mikroskoopilisi paelussialgeid. Koera soolestikus arenevad mikroskoopilised ussid täiskasvanuks ning usside munad satuvad koera väljaheidetega loodusesse. Looduses satuvad munad pinnasesse, vette, taimedele ja loomade karvadesse, kust nad uute vaheperemeeste poolt kogemata alla neelatakse. Ussimunade loodusesse väljutamise käigus jäävad osad munad kinni koera karvadele. Kuna koerad pesevad end keelega, satuvad munad koera koonule. Inimesed silitavad reegila just koera peapiirkonda, lasevad end limpsida ning nii võivad munad nt mustade käte kaudu sattuda inimesse. Allaneelatud munadest arenevad tsüstid.

Loe lähemalt SIIT.